Ülemiste vee puhastamine läheb kulukaks
Tallinna joogiveereservuaari ülemiste järve vee puhastamine eurostandardile vastavaks läheks linnale maksma umbes 300 miljonit krooni, ütles Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Munitsipaalettevõtte peadirektor Enno Pere.
"Tallinnas ei ole kohta, kus puuduks Eesti standarditele täielikult vastav vesi," kinnitas peadirektor, "kuid see standard on eurostandardist leebem."
Enno Pere leidis, et linn on käitunud ebakompetentselt, alustades joogivee uuele kvaliteedile üleviimist uute puhastusseadmete - osonaatorite ostmisest. õigem käik pealinna veepuhastuse Euroopasse viimiseks on Pere hinnangul hoopis veetorustiku ja pumbajaamade rekonstrueerimine, mis läheks tema andmetel maksma ligi kaks miljardit krooni kümne aasta jooksul.
"Kui puhas supp pesemata kaussi panna, on supp must," tõi ta näite. "Mis kasu on sellest, kui veepuhastusjaamast antakse välja steriilselt puhas vesi. Kui torustikus on sete, ei saa garanteerida, et kraanist tuleb puhas vesi."
Linnamajandusameti juhataja Vello Ervini andmetel tegi linnavolikogu eelmine koosseis põhimõttelise otsuse osta Tallinna joogivee puhastamiseks kolm osonaatorit, millest igaüks maksnuks tollal umbes seitse miljonit dollarit.
Siis tarbiti Tallinnas ööpäevas vett umbes 240 000 kantmeetrit. Tööstuse koondudes on pealinna ööpäevane veetarbimine vähenenud 200 000 kantmeetrile ja osonaatoreid hinnatakse vaja minevat vaid kaks tükki. Nimetatud 200 000 kantmeetrist veerandi katab põhjavesi, mis osoneerimist ei vaja.
Esimese osonaatori ostis linn 1992. aastal 33,6 miljoni krooni eest. Nüüd on juba laengi koos intressidega tagasi makstud, kuid ilma paariliseta ei saa osonaatorit tööle panna.
Enno Pere sõnul osteti Prantsusmaalt osonaator ilma juhtimis- ja elektriseadmeteta ning nimetatud lisaseadmeid olevat prantslased olnud nõus müüma vaid juhul, kui Tallinn ostab neilt ka teise osonaatori.
Teise osonaatori ostmise otsustas linnavalitsus 1994. aasta alguses, selle osad on juba kohal ning oktoobri lõpus-novembri alguses peaks mõlemad aparaadid katserezhiimil tööle hakkama.
Teise osonaatori ostmiseks emiteeris linn võlakirjad mahus 50 miljonit krooni. Osonaatorite ost ning elektrimahukate riistade töös hoidmine hakkab varem või hiljem peegelduma ka vee hinnas, sest tarbija peab tema nimel tehtud kulutuse tasuma.
Enno Pere hindas osonaatorite projekti ebakompetentseks. "Viie aasta tagune otsus on tehtud lähteandmeid uurimata ja saadavat tulu kontrollimata," sõnas peadirektor.
Tema andmetel teostab vee ja kanalisatsiooni ettevõte alles praegu osooniuuringuid koostöös inglaste ja soomlastega ning trassiuuringuid koostöös sakslaste, taanlaste ja prantslastega. Esimese uuringu lõpptulemus peaks selguma tulevaks jaanuariks ning andma hinnangu ülemiste vee osoneerimise oodatavale efektiivsusele võrreldes osoneerimise elektrimahukusega.
Pealinna veetrasside olukorda valgustav uuring peaks andma esimesed tulemused tuleva aasta lõpuks. "Uuring peab näitama, kas, mida ja millise toruga ette võtta," sõnas Pere. Tallinna veetorud on erinevas eas ja erinevast materialist - tinast, malmist, rauast. "Universaalset kemikaali erinevate torude puhastamiseks pole," kinnitas peadirektor.
Imerohi lootusetult vanale torustikule võiks olla salapärane patenteeritud kemikaal, mis kannab erinevates riikides erinevaid nimesid, mille koostis on firmasaladus ja mille tonn maksab umbes 200 000 krooni. Tallinna veetorude läbiuhtmiseks kuluks salaainet umbes 100 000 tonni. "Kemikaal tuleks torustikku lasta, see viiks torud mõneks ajaks rivist välja, kuid uhuks need saastast puhtaks, seejärel tuleks torustik pesta," loetles Pere.
Ka linnamajandusameti juhataja Vello Ervin ei söandanud anda garantiid, et vee puhastamine osonaatoritega tähendab, et kodus hakkab kraanist väga puhast vett tulema. "Vesi voolab torudes, aga torudes võib olla sete. Ka praegu on ülemiste vee kvaliteet linnaositi väga erinev," sõnas ta. "Siiski on kindel, et osoneeritud vesi on parem kui kloreeritud."
Enno Pere andmetel puhastatakse ülemiste vett enne torustikku juhtimist seni veel polükluramiidiga Magnofloks, vedela alumiiniumsulfaadi ja Soomest ostetud lisanditeta klooriga. Ligi poolteist aastat tagasi katsetati ka kemikaaliga PIX, mis osutus kõlbmatuks, sest reageeris veetorudega ning kogus puhastatud vette torude küljest rauda.
MARIKA MILVE
