Keskkonnaamet valmistab ette kaheksa meie haruldasemate ja ühtlasi omapärasemate seente hulka kuuluva limatünniku kasvukoha kaitse alla võtmist. Ettepaneku võtta nende kevadiste seeneharulduste väljapoole olemasolevaid kaitsealasid jäävad leiukohad püsielupaikadena kaitse alla tegi Eesti maa­ülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi mükoloog Indrek Sell. Ta viitas, et ainult kuusemetsades kasvavatele limatünnikutele eraldi kaitsealade loomine on hädavajalik, et see väikese levikuga liik meie looduses püsi­ma jääks. Ettepaneku kohaselt jäävad kaheksa kavandatavat püsielupaika Harju-, Tartu-, Val­ga- ja Põlvamaale ning nende pindala on 0,4–13 hektarit.

Eelistab sooja talve

Sell märkis, et limatünnikuid leiti Eestist esimest korda möödunud aastasaja kolmekümnendatel aastatel ühest Väikese Taevaskoja lähedasest kuusikust ning pärast seda ei nähtud neid seeni enam mitmekümne aasta jooksul. „2005. aastast hakkas limatünnikuleide aina rohkem tulema ning 2007. ja 2008. aasta kevadel, mis olid limatünnikutele eriti soodsad, leiti neid kümnete ja sadade kaupa kasvamas ka sellistes kohtades, kus varem oli nähtud heal juhul vaid üksikuid seeni,” kirjeldas ta. „Näiteks 2008. aasta aprilli lõpus oli Ahja jõe äärses kuusikus kogu metsaalune limatünnikuid täis ning lugesime toona seal üliõpilastega kokku lausa 522 viljakeha.” Sell tõi ka esile, et näiteks mullusel erakordselt lumisele ja külmale talvele järgnenud kevadel oli limatünnikuid jälle väga vähe.

„Nii 2007. kui ka 2008. aasta olid omapärased selle poolest, et kui muidu ilmuvad limatünnikud maa seest välja aprillikuus, siis nendel kahel aastal juba jaanuaris ja veebruaris,” osutas ta. „See näitab, et nende kasvul on seos soojade talvedega, mil lumikatet praktiliselt ei teki ja ka pinnas ei külmu läbi.” Püsielupaikade loomist arutava keskkonnaameti looduskaitsebioloog Eike Vunk ütles, et Selli ettepanekule tuleb ametil korraldada sel suvel täiendav ekspertiis, kontrollimaks, kas ja milliste kaitserežiimide ning piiridega on limatünnikutele püsielupaikade loomine põhjendatud. „Selle suve lõpuks peaks täpsemalt selge olema, millised variandid töösse lähevad,” sõnas Vunk.

Seen kui veetünn

Kasvab ainult kuusikutes

Punase raamatu liik

•• Limatünnik (Sarcosoma glo­bosum) on Põhja- ja Kagu-Eesti samblarikastes kuusikutes märt­sist maini harva kasvav seen.

•• Tünnikujuline kuni kaheksasentimeetrise läbimõõduga tu­mepruunide kortsus seintega vil­jakeha on täis poolvedelat sülti. Tegu on omamoodi vee­reservuaariga, mis aitab seenel põuaste kevadetega rinda pista: kui kuivad ilmad kestavad, elab seen mitu nädalat omaenese, varakevadise lumesulamise ajal või esimese kevadvihmaga ko­gutud veevarudest.

•• Alles siis, kui seen on kaotanud üheksa kümnendikku oma kaalust, lõpeb viljakeha ülapinnal asuvas kausjas eoslavas eoste produtseerimine ja õhku paiskamine.

•• See reliktne häviv liik kuulub meie punasesse raamatusse ja looduskaitsealuste liikide I kate­gooriasse. Limatünniku leiukohti on Eestis teada vaid paarikümne ringis. Ainult ühes Taevaskoja kuusikualuses näeb neid seeni peaaegu igal kevadel. Mujal ei pruugi nad aastaid või isegi aas­takümneid oma nina maa seest välja pista. Miks nad ennast niivõrd harva näole annavad, pole täpselt teada.