Üllatus: Eesti autotööstus kasvab külameeste käe all mühinal
Kui Monsteri-nimeline monster-auto õuele keerab, väriseb maa ja vaikib linnulaul. Tõenäoliselt vakataksid sõidukit nähes ka Hummeri fännid, kui neid lähikonnas oleks. Sest macho-meeste iidol Hummer on ikkagi triigitud-viigitud plekkpõrnikas, Järva-Jaanis sündinud Monster aga kui raskustest läbi käinud Metsiku Lääne kangelane – porine, armiline.
Rooli tagant hüppab välja tudeng Ivar Kärner. Just hüppab, sest tema kokkukeevitatud ja putitatud masinal on kõrgust üle kahe meetri. Vana veoauto veeremile on tõstetud omaaegse luksusauto Volga kere. Jõudu annab traktorimootor. Elukas missugune. Maailmas ühtki teist sellist ei ole. Pealegi veel – ehitatud Eestis!
Ivar on ootusärevusest tulvil, nagu veel kümmekond Järva-Jaani õliste kätega romumeest ja -naist. Nende kätetöö, nuputamise, keevitamise ja neetimise viljad on jõudmas näitusele „Ehitatud Eestis”.
Püüdku keegi veel väita, et Eesti autotööstus on surnud. Pigem vastupidi – see liigub, loob ja lehvitab ning annab kauneid ja erilisi vilju. Selliseid, mille tegelikust väärtusest saab aru vaid see, kelle õhtud mööduvad garaažides kopsides.
Suur romuvaimustus hakkas Järva-Jaanis pisikuid külvama veerand sajandit tagasi, kui asula autonduse hing Tuve Kärner jättis oma õuele seisma ühe vana autobussi. Kurb oli teist vanarauda saata. Nüüdseks on kohalikus vanasõidukite varjupaigas tallele pandud 347 sõidukit. Kollektsioon tipneb trollibussi, teerulli ja soomustransportööriga. Kogutakse kõike, mis kunagi Eesti teedel on vuranud.
„Mul on iga masina kohta rääkida kolm lugu. Masina enese lugu, omaniku lugu ja siia saabumise lugu, kokku enam kui tuhat lugu,” räägib muhesuine Tuve.
Arvestades tema vestmisoskust, võib arvata, et päike läheb enne kümme korda looja, kui tema on oma juttudega alles poole peale jõudnud. Tuve Kärneri kartulimaast on saanud igatahes Eesti kuulsaim romula.
Mõned ütlevad, et puha lollus see vanaraua kogumine. Aga Järva-Jaani mehed leiavad, et ei ole lollus. Samamoodi kui inimene peab saama väärikalt vananeda, peab seda saama ka auto. Ja mitte kusagil unustatud aianurgas maltsapõõsa varjus. Ja mitte vanametalli vastuvõtupunktis kokkupressituna. Vaid ikka kenas varjupaigas, kus rahval on voli vaadata, mälestustel sund liikuda.
Kord tulnud üks väga vana mees. Käinud tükk aega ringi, kuni jäänud pidama väga vana Pobeda juures. Kui Tuve ligi astunud, siis kuulnud ta: väga vana mees rääkis Pobedaga. Neil olnud pikad jutud rääkida. Vaat siis, milline on mälestuste hind.
Nupukuse triumf
Ei jõua varjupaiga hooldajad kõike kogutut üles putitada, ei püüagi. Aga paar-kolm autot aastas, kui mitte enam, saab meistrite kätt tunda. Ning oluline pole siin absoluutse originaaliläheduse tabamine, vaid autole uue elu andmine. Kuna rahapuud veel varjupaigas ei kasva, läheb käiku kõik, millest võiks asja saada. Nii tehaksegi sõna tõsises mõttes peetidest pesumasinatele trumleid.
Ja autovärvide disain, mis mõnes tehases võtab kuid, valmib Järva-Jaanis tunniga. On vaja lihtsalt vanad värvid kokku otsida ja igale huvilisele pintsel pihku anda. Tulemuseks on Volga esiotsaga sõiduk, mis annab silmad värvikirevuselt ette nii mõnelegi pühademunale.
Ning kui seda kõike oli aastaid tehtud, siis on täiesti loogiline, et lõpuks jõutigi näituseni „Ehitatud Eestis”.
Vello Virks tegi veoautost orkestriauto, mille kasti kenasti trobikond puhkpillipoisse mahub. Mati ja Sirje Suviste putitamise ja võõpamise abiga sai uue sära kahest vana Latvija bussi juppidest ehitatud haagissuvila, mille seinad kaeti – lillelise vakstuga. Romantiline!
Vello Kolnes ehk Kino-Vello, Eesti vanim rändkinomehaanik, teeb vanast veokist taas kinoauto, millega mööda külasid filme näitamas käia.
Maire Bluum aga võttis oma kodu akna alla näitusereklaamina ühe ülesputitatud sõiduki. Et kenam oleks, leidis selle peal koha ka… suurele lillepotile. Lusti ja askeldamist Eesti asja nimel jätkus oi kui kauaks.
Oh küll seda sebimist! Ja lõpuks haaravad autofännid kinni vineerkerega sõidukist, mis saadi Draamateatrist ning mille roolis on laval istunud nii Rein Oja kui ka Ita Ever ja Helle-Reet Helenurm. Ühisel kondiauru jõul lükatakse auto otse Järva-Jaani keskväljakule.
Las igaüks näeb, et Eesti autotööstus elab, liigub, loob ja lehvitab!
Romumehed ja uunikumimehed
•• Romumeeste üks tähtsamaid kogunemispaiku on Järva-Jaani ning sealne vanasõidukite varjupaik.
•• Uunikumimeeste üks tähtsamaid kogunemispaiku on vanaautode klubi Unic.
•• Romumeeste aade on romule uue elu sissepuhumine ükskõik mil kombel.
•• Uunikumimeeste aade on unikaalsele vanaautole vana elu sissepuhumine. Ja üksnes autentsel, kunagise valmistaja ette nähtud moel.
•• Romumehed kasutavad autode elluäratamiseks ükskõik mida, peaasi et oleks käepärane ja odav.
•• Uunikumimehed kasutavad autode elluäratamiseks vaid selliseid detaile ja teinekord ka tööriistu, mis olid kasutusel siis, kui nende auto või motikas esimest korda maailma saabus.
•• Romumeestel on oma autode elluäratamiseks igaks juhuks kõrvale pandud suur hulk igasugust esmapilgul mittevajalikuna tunduvat kraami, sest kunagi ei tea, mida võib kogemata kombel vaja minna. Nad käituvad kui hiidlane kuulsas anekdoodis, kus mees visanud surnud kajaka igaks juhuks auto pakiruumi, arvates, et ehk läheb vaja. Ja aasta pärast avastanud ta, et ei läinudki vaja.
•• Uunikumimehed ajavad auto ülesputitamiseks vajalikke autentseid jubinaid taga üle kogu maailma. Ja vaimustuvad teinekord ühestainsamast originaal-kruvist enamgi kui nägusast näitsikust heintel.
•• Eks romumehed peavad uunikumimehi vahetevahel veidi imelikuks. Ja rumal oleks arvata, et uunikumimehed ei pea romumehi veidi kiiksuga olevateks.
•• Kui aga autode suur väljanäitus saabub, säravad need mõlemad mehed suisa ühtemoodi. Ja kui tähtis näitus on lõppenud ja hinges laiutab suur rahuldustunne, mekib õlleke romumeestele ja uunikumimeestele oh kui hästi.
Väärt mehed kõik.
