Ülle Aaskivi haukus demokraatia valvekoerana
Riigikogu esimees Toomas Varek üritas oma kunagist kolleegi viimase ülemnõukogu ajast peatada. Korra kohaselt eelnõusid riigikogu juhile ulatades oli Aaskivi Varekile öelnud, et tal on veel isiklik avaldus. “Arvasin, et see on isiklikku temaatikat puudutav avaldus,” ütles Varek hiljem intervjuus. Kas ta andis siis Aaskivile loa sõna võtta?
“Jah, peaga noogutasin. Kui ta ütles, et kolm minutit, siis ma ehmatasin ja nägin ka, et tal on ettevalmistatud tekst. Kui selgus, et see on poliitiline tekst, läks olukord keerulisemaks. Siis segasin vahele, öeldes, et ta ei järgi protseduurireegleid. Ta ütles, et see on seotud 20. augusti klubiga, lisades, et räägib klubi liikmena. Siis öeldi juba saalist, et las jätkab lõpuni,” meenutas Varek juhtunut paar tundi hiljem.
Saalist jooksis välja keskfraktsiooni liige Toomas Alatalu, kuid ülejäänud kuulasid vaikides. Kõne lõpus tõusid kõigepealt nelja erakonna esindajad ja siis peaaegu kõik ülejäänud püsti ning plaksutasid. Varek tunnistas, et selle aktiga sai ta riigikogu esimehena kindlust, et võib lubada riigiametnikul oma kodanikuseisukohta välja öelda.
Aaskivi oli tegelikult valmis, et tal ei lasta rääkida, et tal tuleb võib-olla kasutada kuulsat Nikita Hrusˇtsˇovi nippi ÜRO-s ja kingaga puldile koputada, et saali kuulama sundida. “Aga ma ei oleks oma hinges rahu saanud, kui ma ei oleks oma mõtteid välja öelnud.”
Aaskivi, kes alustas oma poliitilist karjääri Viljandimaal rahvarinnet organiseerides ning kandideeris koos Jaak Alliku, Uno Antoni ja Jüri Rätsepaga ülemnõukokku, tunnistas, et on tundnud end 1992. aastast riigiametnikuna töötades demokraatia valvekoerana. “Valvekoer, kes pole 14 aastat kordagi haukuma pidanud, aga nüüd enam ei saanud vaikida,” ütles ta.
Miks nii?! Miks te ei suutnud enam vaikida?
“Sõna otseses mõttes sellepärast, et see, mida ma näen, ei ole enam parlamentaarne demokraatia, mille pärast me 14 aastat tagasi ülemnõukogu laiali saatsime, et teha teed põhiseaduslikult valitud riigikogudele, põhiseaduslikule riigikorrale, millele riigikogu nüüd vilistab. Ka president vilistab sellele.”
Sõnavõtt kodanikuna
Teile võidakse ette heita, et riigiametnikuna ei võinud te riigikogu kõnetoolis sõna võtta.
“Aga ma ju ütlesingi, et panen hetkeks kõrvale oma ameti ja esinen kui Eesti Vabariigi kodanik, kui 20. augusti klubi liige. Kas Eesti Vabariigi kodanikul on Eesti Vabariigis sõnaõigust?”
Millal te otsustasite avalduse esitada?
“Kaks kuud tagasi hakkasin oma teksti ette valmistama. Siis, kui tulid esimesed signaalid selle kohta, et kõigil ei lubata hääletada.”
Kas arvestasite seda, et saate eelnõusid üle anda?
“Jah.”
Aga kui eelnõusid ei oleks olnud?
“Siis oleks ka võimaluse leidnud. Aga eelnõud olid, tervelt 13 tükki!”
Aaskivi sõnul hoidus ta kellelegi rääkimast, et tal on midagi plaanis. Riigikogu koridorides nimetati mõnda Aaskivi väga head tuttavat, kellele ta oli oma plaanist siiski kõnelenud.
Aaskivi ise oli sellisest toetusest nii riigikogu saalis kui ka väljaspool seda üllatunud ja vapustatud. “Ma pole elu sees saanud nii palju toetavaid sõnumeid ja telefonikõnesid kui nüüd,” lausus ta. Oma kogemustest viimase ülemnõukogu, põhiseadusliku assamblee ja Eesti Kongressi liikmena teab ta, et isegi äärmiselt keerulisel ajal oli võimalik peaaegu võimatute kokkulepeteni jõuda. “1991. aastal olid riigimehed, nüüd on jäänud erakonnamehed,” ütles ta.
Väljavõtteid Aaskivi avaldusest
•• (...) Panen hetkeks kõrvale oma ameti ja toon teile sõnumi, sõnumi aegade tagant. See saal on olnud iseendast suurem. Meenub viimane ülemnõukogu, kes 14 aastat tagasi jõudis mitmete erinevate otsuste kaudu iseenda laialisaatmise otsuseni. Kaks aastat enne tähtaega.
Saadikud hääletasid iseenda tööta jätmise poolt, mõtlemata seejuures iseendale, oma võimalikule kohale tulevases valimisnimekirjas. Mõtlemata erakonna positsioonile tulevastel valimistel. Hääletati, sest tunti vastutust riigi ees. Ei iseenda, ei erakonna, vaid riigi ees.
•• (...) Ustavusvannet ei ole andnud te siin saalis ega neis ruumides oma erakonnale, te olete andnud selle riigile ja tema põhiseaduslikule korrale. Sellesama põhiseadusliku korra üks osa on presidendi valimise kord.
Jah, tõesti, see presidendi valimise kord põhiseaduses lõpeb valimiskoguga, kuid ta ei alga sellest. Ta algab sellest, mis toimub täna siin saalis.
•• (...) Mina Eesti Vabariigi kodanikuna tunnen vastutust selle riigi ees. Kas tunned ka sina, riigikogu liige, või tunned vaid vastutust oma erakonna ees? Ka sellise erakonna ees, kellele ei ole püha ei põhiseadus ega ametivanne, kes sunnib sind murdma oma ametivannet.
•• (...) Millise valiku teed, riigikogu liige?
Saalis viibinute kommentaarid
Mark Soosaar,
sotsiaaldemokraat
•• Niisugust siirust ja avameelsust kohtab riigikogus üliharva!
Ain Seppik,
keskfraktsiooni juht
•• Ta käitus inimesena väga julgelt ja sisemise veendumusega ning oli põhjust talle oma austust näidata.
Jaanus Männik,
Rahvaliidu fraktsiooni juht
•• Inimesest hakkas natuke kahju ka, aga toreda emotsiooni eest võib ka austust avaldada.
Allar Jõks,
õiguskantsler
•• Ülle Aaskivi rääkis kui Eesti Vabariigi kodanik, see oli siiras ja julge esinemine.
