Ulukite söötmine kaitsealadel teeb teadlastele muret
Eesti imetajate uurijaid ühendav terioloogia selts on mures viimastel aastatel kaitsealadel hoogu võtnud jahipidamise pärast.
Keskkonnaministeeriumile saadetud läkituses kirjutas selts, et maailma looduskaitse liidu kaitsealade määratluse järgi on suuremate kaitsealatüüpide peamiseks kaitse-eesmärgiks loodusliku mitmekesisuse kaitse.
„Need on alad, kus kõik ökosüsteemid ja nende osad, seega ka loomaasurkonnad saavad säilida võimalikult vähese inimese sekkumisega. See põhimõte puudutab ka jahindust,” selgitasid loomauurijad. „Seetõttu pole jahitegevus meie rahvusparkides ja suurematel kaitsealadel üldjuhul aktsepteeritav inimtegevus. Erandina võib jaht olla õigustatud ja vajalik osa liikide arvukuse reguleerimise või üksikute isendite loodusest eemaldamise eesmärgil.”
Ühtlasi nentis terioloogia selts oma pöördumises, et viimastel aastatel on neid põhimõtteid, samuti kaitsekorralduskavu ja -eeskirju eirav jahindustegevus oluliselt intensiivistunud mitmel Eesti kaitsealal, näiteks Soomaa rahvuspargis.
„Ulukite aktiivne lisasöötmine ja trofeejaht on mõnedel kaitsealadel muutunud juba täiesti tavapäraseks tegevuseks,” väitsid loomauurijad, pidades kaitsealadel toimuvat jahiulukite lisasöötmist lubamatuks.
„Lisasöötmine koondab kaitsealadele nii metssigu kui ka kährikuid ning vähendab nende liikide looduslikku suremust. Selle tulemuseks on nende arvukuse kasv koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega ja seda vaatamata küttimismahtude suurenemisele,” viitasid teadlased.
Loomad teavad jahikeelualasid
Keskkonnaministeeriumi jahindusala peaspetsialist Kaarel Roht kommenteeris, et kui 1994. aastal jahikorralduse seadust tehes arvati kõik kaitstavad territooriumid jahimaade hulgast välja, siis 2003. aastal jõustunud jahiseadusega läksid need piirkonnad taas jahimaade koosseisu. Põhjus oli lihtne: ka kaitsealadel elavad ulukid, kelle arvukust on vaja metsakahjustuste või haiguste leviku ennetamiseks piirata.
Roht sõnas, et kaitsealad pole kunagi olnud tavalised jahipiirkonnad ega saa selleks ka tulevikus. „Jaht toimub kõigil kaitsealadel vastavalt konkreetsel alal kehtivatele piirangutele. Kui kaitse-eeskiri jahti pidada ei luba, siis seda ka ei toimu. Või kui toimub, siis sellises mahus, mis on lubatud,” tähendas ta.
Selle kohta, mis siis juhtub, kui kaitsealadel jahipidamine täielikult keelu alla panna, tõi Roht päevakohase näite Hiiumaalt Kõpust. Seal on kohalikud kimpus kartulipõlde ja aedu laastavate metssigade rohkusega.
Nimelt on Kõpu läheduses oleval kaitsealal jahipidamine keelatud. Kui sigadel kõht tühjaks läheb, lähevad nad toitu otsides rüüstama. Pärast naasevad jälle kaitseala sihtkaitsevööndisse, kus jäägritel pole lubatud nende vastu püssi tõsta.
Ühtlasi märkis Roht, et jahikeelualasid ei tunne mitte ainult sead, vaid ka kõik teised linnud-loomad.
Seadusesse tuleb muudatus
•• Keskkonnaministeeriumi peaspetsialist Kaarel Roht märkis, et loomauurijatele peavalu valmistav ulukite lisasöötmise mure laheneb peagi. Nimelt on ministeerium teinud looduskaitseseaduse muutmise ettepaneku, mis keelaks kaitsealadel igasuguse jahiloomade lisasöötmise.
•• Asjatundjad peavad just ulukite lisasöötmist üheks põhjuseks, miks aina väheneva arvukusega metsiste mängupaikades kasvab samal ajal nende looduslike vaenlaste, näiteks kährikute hulk.
•• Roht märkis, et kaitsealadel on vaja loomade arvukust reguleerida, kuid selleks pole vaja kasutada meelitusvõtteid. „Siis ei teki seda momenti, et sigu söödetakse laskmise eesmärgil – see ei ole kaitseala ülesanne,” viitas ta. Lisasöötmiskohtade rajamise üks eesmärke on nimelt jahipidamise hõlbustamine, sest see koondab ulukid kindlale alale.
