Ümarmudilad ohustavad lesti
Esimene ümarmudil tõmmati Eesti vetest kalavõrguga välja 2001. aastal Pärnu lahest. Neli aastat hiljem leiti selle looduslikult Araali, Aasovi, Kaspia ja Mustas meres levinud kalaliigi esindajad ka meie põhjarannikult Muuga lahest. Kuna ümarmudilate arvukus on selles lahes nüüd hirmuäratava hooga kasvama hakanud, kardavad asjatundjad, et liik võib peagi mitmed kohalikud merekalad löögi alla seada.
Igal aastal Muuga lahe kalastikul seirepüükidega silma peal hoidev Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi teadur Andres Jaanus märkis, et kui 2005. aastal saadi kätte vaid üksikud ümarmudilad, kes olid sinna ilmselt laevade ballastveega sattunud, siis tänavu peale mudilate kedagi teist enam õieti võrku ei jäänudki. „Väiksema silmaga püügivõrkudes moodustasid ümarmudilad püütud kaladest juba üle kaheksakümne protsendi,” osutas Jaanus. „Vahepeal jäi mulle lausa mulje, et osas piirkondades oli merepõhi nendega ühtlaselt kaetud.”
Ahvenad appi
Kuigi seni pole veel teada, et invasiivse liigina Eesti vetes mühinal paljunema hakanud ümarmudilad oleksid kuskil palju pahandust korda saatnud, tekitab liigi arvukuse järsk suurenemine Muuga lahes teadlastes siiski kõhedust.
Jaanus viitas, et kuni kolmekümne sentimeetri pikkuseks sirguvad mudilad on teiste kalade ja endast väiksemate mereelukate vastu väga agressiivsed ja selle liigi võidukäiku soodustab ülihea sigivus. Poole aasta jooksul võivad mudilad kudeda isegi kuni viis korda. „Nad on võimelised välja tõrjuma meie kohalikke merepõhjas elutsevaid liike, näiteks noori lestasid, kellele nad on toidukonkurendid, ja kammeljaid,” rääkis Jaanus. „Vanemaid lestasid ei tohiks mudilad ohustada – kui nad just lestade toidulauda tühjaks ei söö.”
Kuigi Muuga lahte ääristava Viimsi poolsaare idarannikul pole mudilad veel väga levinud, nentis Jaanus, et liik laiendab vaikselt ja järjekindlalt oma leviala nii ida kui ka lääne pool. „Tallinna lahes läheb mudilate arvukus samuti üles ning kuulu järgi tõmbasid kalurid mudilaid välja juba ka Ihasalu lahes,” viitas Jaanus.
Kui samuti ohtlikuks võõrliigiks tunnistatud Sosnovski karuputke vastu on riik asunud viimastel aastatel lahingut pidama mürgitamisega, siis ümarmudilate vallutusretke pole võimalik inimese käe läbi mitte kuidagi pidurdada. Merike Linnamägi keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonnast nentis, et kui väikeses kinnises veekogus on võimalik võõrastest kaladest lahti saada näiteks elektripüügi või veesilma tühjaks pumpamisega, siis mere puhul oleks nii nimetatud meetodid kui ka mürgitamine täiesti mõeldamatu. „Merest on ju võimatu teiste kalade hulgast ühte liiki eemaldada,” tõdes Linnamägi ja lisas, et ümarmudilate taanduma sundimisel saab loota üksnes nende looduslike vaenlaste peale.
Jaanuse teada on ümarmudilad meelepäraseks suupooliseks näiteks ahvenatele, kelle arvukus näib olevat tõusuteel.
Kui Eesti vetest püüti esimene ümarmudil välja alles 2001. aastal, siis kogu Läänemere esimene ümarmudil jõudis kalateadlaste kätte Poola rannikult Gdanski lahest 1990. aastal. Kuigi praeguseks on ümarmudilad seal kandis väga arvukaks muutunud, on nad seni üksnes sportliku kalapüügi objektiks – toidukalana pole nad siiani populaarsust võitnud. Liigi looduslikus kodus Ponto-Kaspia vesikonnas püütakse neid aga igal aastal tuhandete tonnide kaupa.
Peale Läänemere on ümarmudilad asunud kanda kinnitama ka Vahemeres Egeuse meres ja isegi Põhja-Ameerikas Suures järvistus.
Unimudilast jagu ei saadud
•• 2005. aasta suvel avastasid kalateadlased ühest Narva veehoidla kõrval asuvast tiigist kaug-ida unimudilad, kes on meres elutsevatest suguvendadest veelgi vintskemad – nad taluvad ka ärakuivamist ja läbi jäätumist.
•• Kuna aplad unimudilad kujutavad meie mageveekaladele suurt ohtu, hakkasid kalateadlased nende vastu lahingut pidama. Selleks võeti kasutusele n-ö pehmed meetmed: esmalt püüti neid elukaid võimalikult palju välja elektripüügiga ja seejärel asustati tiiki ka haugid. Kalateadlane Meelis Tambets tõdes, et sel viisil õnnestus unimudilate arvukust tiigis küll kõvasti vähendada, aga päriselt pole neist siiski lahti saada õnnestunud. Ta lisas, et sel suvel Narva veehoidlas tehtud kontrolli tulemused näitasid, et unimudilad on vähesel määral kanda kinnitanud sealgi. „Õnneks on nad seal kardetust aeglasemalt paljunenud. Ilmselt hoiavad kohalikud röövkalad neid kontrolli all,” märkis Tambets.
