Ümberasuja poja väitel hüvitas vara Saksamaa

Baltisakslased ja koos nendega Eestist lahkunud eestlased ei läinud siit 1941. aastal tühjade kätega ning said sõjajärgsel ajal Saksa riigilt ka korraliku hüvitise, kinnitab pensionipõlve pidav ümberasuja poeg.

"Olen kindel, et majade tagastamise taga on Eesti-sisesed jõud. Kahjuks on kogu sellest mängust jäänud mulje, et sakslased ja baltisakslased on hirmsa kasu peal väljas," ütles Tallinna lähedal Tabasalus elav Uno Kivik, kelle ema ja poolõed olid ümberasujad.

1976. aastal Saksamaal oma sugulasi külastanud Kivik väidab, et nii tema ema kui teised ümberasujad said mitmeid kompensatsioone.

"Nägin oma silmaga, et nad olid saanud kogu oma mööbli kaasa võtta. Nad rääkisid ka väga suurtest pagulastoetustest ning muudest hüvitustest," ütles Kivik.

1928. aastal sündinud Uno Kivikut kasvatas jaamaülemast isa. Tema ema Johanna, kes oli oma mehest 19 aastat vanem, lahkus perekonna juurest, kui Uno oli 1,5-aastane. Ema abiellus uuesti Sindi linna- ja vabrikuarsti Hans Gutmaniga.

"Minu ema ja isa leppisid ära siis, kui ma olin 10-aastane. Kui ema hakkas ära sõitma, kutsus ta mind Saksamaale kaasa, aga mina soovisin isa juurde jääda. Siis polnud teada, et mind ja isa ootab kolme kuu pärast Siberi-tee, kus isa 1942. aastal hukati," rääkis Kivik.

Mööbel Eestist kaasa

1941. aasta märtsis lahkusid tema ema ja Hans Gutman koos oma kahe tütrega Eestist ühe viimase ümberasujate rongiga. Kogu oma vallasvara said nad konteinerites kaasa võtta. Nende hilisemas Lübecki kodus oli enamik mööblist – puhvetkapp, plüüssohvad ja ka kristall pärit Eestist.

"Umsiedlerid" paigutati esialgu Poola läänealadele Poznani piirkonda. Gutmanite pere pandi elama ühte poola inseneri majja, kes ise pidi oma pampudega all keldris olema.

"Ema viis poolakatele asju juurde ja läks juba esimesel päeval Saksa võimuga konflikti. Talle öeldi, et ise pole aarialane, aga loob siin korda. Lisaks keelati perekonnal elamine suurtes linnades."

Mõnda aega töötas Hans Gutman lastearstina ühes Schwerini lähedases väikelinnas, kust perekond läks rinde lähenedes hobuvankritega edasi Briti okupatsioonitsooni.

1949. aastal teist korda Siberisse küüditatud Kivik sai 1955. aastal Tomskis teada, et ta ema elab Lübeckis. "Pidasin neid surnuteks, sest sõja lõpu lauspommitamine andis muuks vähe lootust."

1967. aastal sai ta endalegi üllatuseks loa sõita kuuks ajaks emale külla.

Majad maksti kinni

"Kindlasti kompenseeriti inimestele osaliselt mahajäänud kinnisvara. Ema palus mul järgmisel korral tuua kaasa tema Sirgala talu dokumendid. Fakt on see, et Saksa riigilt võis raha saada, kui ainult oskasid küsida," kinnitas Kivik.

Kuna KGB Kivikul enam piiri taha sõita ei lubanud, jäid ka talu paberid viimata. 1976. aasta jaanuaris sai ta siiski loa minna ema matustele.

Kiviku sõnul ei pea paika väide, nagu oleks Saksamaa vara kompenseerinud ainult riigisakslastele, keda oli ümberasujate seas vähe. Pihkvas sündinud Hans Gutman ei olnud seda kindlasti ja minu ema oli puhas eestlane, lisas ta.

1995. aastal Saksamaal käies küsis Kivik oma õdedelt, kas nad on huvitatud Sirgala talust. Nad ütlesid, et on jalad alla saanud ning ei vaja seda, rääkis Kivik.

"Ma ei taha, et eestlased peaksid praegu kurja juureks baltisakslasi. Saksa rahvas on puhastustulest läbi käinud. Annaks jumal, et ka vene rahvas sedasama suudaks. See omandireform on niigi palju ülekohut teinud. Lisaks on oma varast ilma jäänud inimesed enamuses mulla all," ei poolda Kivik uut majade tagastamist.

VÄLJAVÕTTEID KURIKUULSAST SEADUSEELNÕUST NR 96 SE:

* Oma vara saavad tagasi taotleda vaid need Saksamaale ümber asunud inimesed, kes olid 1940. aasta 16. juuni seisuga Eesti kodanikud.

* Eelnõu järgi kuulub vara tagastamisele vaid juhul, kui isik esitab tõendi või kinnitab oma allkirjaga, et seda pole varem kompenseeritud.

* Lisaks tuleb taotlejal anda nõusolek sellekohaste andmete arhiividest hankimiseks.

* Tagastamisele või kompenseerimisele läheb ka "vara, mille Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist 1941. aastal Eestist lahkunud isikud Saksamaale ümberasumisel üle andsid või muul viisil maha jätsid". Seda vara loetakse "reaalse repressiooniohu tõttu mahajäetud varaks".

* Kui vara on läinud vahepeal kolmanda isiku omandisse, kompenseeritakse vara EVPde eest.

* Justiitsminister Märt Rask märkis jaanuaris riigikogu ees, et vara tagasisaamise taotluse on esitanud ligi 200 inimest.

Riigikogu võtab vähemuse survel aja maha

Kuigi kaks nädalat Toompeal tööd kinni hoidnud ja poliitilisi kirgi üles kütnud vara tagastamise eelnõu on homme parlamendi päevakorras, suure tõenäosusega saadikud selle aruteluni ei jõua.

Selleks peavad vett pidama 29. veebruarist pärit võimuliidu ja riigikogu vähemuse kokkulepped, mille järgi katkestab valitsusliit tagastamiseelnõu lugemise juhul, kui vastaspool loobub venitamistaktikast. "Loodan väga, et nii läheb. Koostöö leidmise vaimu on viimasel ajal tunda," ütles riigikogu aseesimees ja keskfraktsiooni liige Siiri Oviir. "Obstruktsionism oli meile peale sunnitud, see oli meie ainus vahend."

Nelja opositsioonifraktsiooni ettepanekul tuleks riigikogul saata Bundes-

tag ile tagastamisprobleeme puudutav pöördumine. Eelnõuga pole Oviiri sõnul mõtet edasi minna enne, kui Saksamaa on järelepärimisele vastanud. "Vastuse põhjal tuleb edasi otsida sisulist lahendust," lisas ta.

1941. aasta ümberasumine toimus lepingu alusel, mille sõlmisid Nõukogude Liit ja tollane Saksamaa (Reich), kelle õigusjärglane on Saksa Liitvabariik. "See pole niivõrd Eesti, kuivõrd Saksamaa ja Venemaa probleem," märkis Oviir.

Tema sõnul on olemas tohutult materjale ümberasujate varaliste õiguste, võlgade ja ka selle kohta, kus ja kui palju kompenseeriti. Saksamaal on väidetavalt 650 arhiivi, kus võib leiduda vastavaid dokumente.

Kai Kalamees

Väliseestlane nõuab õiglust

Nõmmel maja tagasi saanud Austraalia eestlane Hillar Semenov heidab valitsusliidule ette allaandmist vara tagastamise eelnõu arutelul.

Semenovi ema ja isa lahkusid Eestist ümberasujatena 1941. aasta märtsis Saksamaale.

See "ümberasumine" oli sisuliselt elu päästmine ehk sunnitud põgenemine poliitilise tagakiusamise eest, märgib Semenov valitsusele saadetud kirjas oma nüüdseks surnud vanemate valikute kohta.

Semenovi väitel ei saanud tema Eesti kodanikest vanemad oma varanduse kaotamise eest mingisugust kompensatsiooni Saksa ega Vene riigi käest.

Pärast II maailmasõda emigreeris pere Austraaliasse ja tegutses aktiivselt sealses Eesti ühiskonnas.

"Olen ka praegu Eesti kodanik, kes olude sunnil elab välismaal. See on tingitud olukorrast, kus mu vanematele kuuluv Nõmme maja ei ole mulle elamiseks kättesaadav," tõdeb Semenov.

Kai Kalamees