Ümera – eestlaste kuulsusrikas lahing 800 aastat tagasi


Ümera – eestlaste kuulsusrikas lahing 800 aastat tagasi
Eesti rahvale tähtsat Ümera lahingut etendati tänavu suvel võidupühal Viljandis.Arno Mikkor

Rahvad ja riigid ihaldavad oma ajalukku võidurikkaid lahinguid. Eestile on sellisteks 800 aastat tagasi peetud Ümera lahing ja Võnnu lahing 1919. aastast.

Poola rängas minevikus on palju tagasilööke, seda enam hindavad poolakad võiduhetki – imet Varssavi all 1920, kaugematel aegadel aga Grunwaldi lahingut 1410 ja Kircholmi lahingut 1605, kus neli tuhat poolakat purustasid 11 000-mehelise Rootsi väe. Eesti rahval on võidupühaga märgistatud Võnnu lahing 1919. aastast ja Ümera lahing 1210. aastast. Eriti silmapaistev saavutus oleks Lihula lahing 1220. aastast, kus saarlased likvideerisid Rootsi katse Eestimaad hõivata ja hävitasid ligi pool tuhat rootslast. Seda aga eriti esile ei tõsteta, võib-olla sellepärast, et see ei sobi harjumuslikku rootsimeelsesse ajalookäsitusse. Küll aga tunneb igaüks Ümerat.

Kõik, mis Ümera lahingust teatakse, pärineb Henriku Liivimaa kroonika tekstist ning sellel põhinevatest taktikalistest ja maastikulistest arutlustest. Henriku jutustusest selgub, et Võnnu (Cesise) saksa ordurüütlid korraldasid 1210. aasta hilissuvel kolmanda sõjakäigu Ugandisse ja vallutasid Otepää. Ugalased vastasid sõjakäiguga, mis võis toimuda kunagi sügisel (kui meestel pakilised põllutööd seljataga). Nad piirasid Võnnu (vana) linnust. Kui nad neljandal päeval said teada, et Riiast tuleb abivägi, lahkusid nad Võnnu alt mööda Beverini teed ja läksid üle Koiva.

Beverini linnuse paikapanemise üle vaidlevad läti ajaloolased tänapäevani – see võis olla Trikata linnus (arheoloog Evalds Mugurevicsi autoriteetsel arvamisel, Eesti malev jäi öölaagrisse Beverini tee äärse järve äärde (üldise arvamise järgi Rievina järv, viis kilomeetrit Ümeralt). Jälitava Võnnu orduvendade, liivlaste ja latgalite väe maakuulajad tõid hommikul teadust, et eestlased põgenevad väga ägedasti üle Ümera.

Kus lahing toimus

Ümera jõe paiknemises ei ole tänapäeval lahkarvamisi. See on läti Jumara (Henriku kroonikas Ymera – „y” hääldus tõenäoliselt nagu „i”), Volmarist lõuna pool Koivasse suubuv parempoolne lisajõgi. Varasemast arvamisest, et see oli Säde (läti „Seda”) jõgi, ei peeta tänapäeval (1932. aastast alates) üldse lugu. Ettevaatlikumad (eriti Toreida liivlaste vanem Kaupo) soovitasid enne pealetormamist oodata kõigi abivägede kohalejõudmist. Ugalaste malev tõepoolest ei põgenenud põrmugi, ta võttis võitluspositsioonid sisse „metsades Ümera lähedal”, nagu Henrik sõnastab.

Henrik ei seleta üksikasjalisemalt lahingupaiga topograafiat. Üldiselt arvatakse, et lahing toimus Ümera Koivasse suubumise koha lähedal. Valitseb käsitus (näiteks Sulev Vahtrel 1990), et taplus käis Ümera paremal, lõunakaldal. Arheoloog Ain Mäesalu Tartu ülikoolist, kes tänavusel juubeliaastal huvitus Ümera lahingust, tuli lahingukoha vaatlusel veendumusele, et ugalased olid läinud üle Ümera ning et lahing toimus vasemal, põhjakaldal jõe soise oru ja soo vahel. Mäesalu järgi olnuks arutu tegu jääda lõunakaldale tagaajajaid ootama, sest lüüasaamise korral oleks jõgi tõkestanud taganemise või põgenemise.

Henrik veeretab lüüasaamise süü tagaajajate tormide liivlaste ja latgalite peale. Sakslased olid jälitava väe eesotsas, nemad tagapool. Henriku jutu järgi olnud nemad sakslased eelväkke tõuganud (just nagu poleks sakslased olnud ise otsustajad ja määrajad). Ugalased tulid äkki metsast välja. Sakslased, vaevalt paarkümmend meest, võtsid rünnaku vastu, üks orduvendadest julgustas neid „ärgem põgenegem nende eest ega tõmmakem süüd oma rahvale”.

Aga kui nad tõepoolest olid üle jõe tulnud, nagu Mäesalu arvab, ei olekski hõlpus olnud taganeda üle kiire vooluga järskude kallastega Ümera. Muidugi ei saanud nad kasutada oma raskeratsaväe purustava löögi eelist selles pealesunnitud varitsuslahingus. Nad taganesid võideldes piki Ümera kallast Koiva äärde. Enamik liivlasi ja latgaleid aga põgenes (võib-olla jäi Ümera ületamine pooleli ja osa ei olnud jõudnudki üle). Eestlased jälitasid neid. „Ja võtnud neist ligi sada kinni, tapsid ühed. Teised piinasid julmalt surnuks, viies nad Ümera äärde tagasi. Nende hulgast oli nimelt neliteist, kellest nad ühed küpsetasid elusalt, teistel lõikasid kõrid maha, kiskudes nad riietest paljaks ja teinud oma mõõkadega nende selgadele ristid, ja saatsid nad, nagu me loodame, taevasse märtrite osasaamisse.” (Mõõgavendade valge ordurüü seljal oli punane mõõga ja risti kujutis.)

Tähtis oli moraalne võit

Loe veel

Lahing polnud suur, ilmselt võitlesid sajad, mitte tuhanded mehed. Aga moraalne võit oli suur. Veenduti, et sakslasi võib lüüa. „Siis pöördusid eestlased oma maale tagasi ja saatsid kristlasi mõnitades kõigisse Eesti provintsidesse sõna, vannutades ja liitu heites, et nad oleksid üks süda ja üks hing kristlaste nime vastu.” Piibli sõnu „üks süda ja üks hing” on Henrik siinkohal väga tabavalt ja propagandistlikult tsiteerinud.

Saksa ajalookirjanduses on Friedrich Benninghoven oma mahukas töös Mõõgavendade ordust (1965) pühendanud Ümera lahingule 10½ rida, läti ajaloolane Indrikis Šterns suures Läti ajaloos (2002) viis rida. Rohkem tähelepanu on teisel Ümera lahingul 1223. aastal, mil Lätimaalt rüüstamast tulev ugalaste ja sakalaste malev sai Ümera silla juures sakslaste väelt purustavalt lüüa. Sellest jutustab pikalt Liivimaa vanem riimkroonika, mis 1210. aasta lahingut ei tunne, seda meenutas Läti ajal lahingukohale püstitatud kiretu plekktahvlike „Magonu leja, kur 1223. g krituši daudz igaunu”  (Moonide org, kus 1223. a langes palju eestlasi).

Eesti rahva ajalooteadvusse on Ümera lahingu, selle esimese, toonud ilukirjandus, Mait Metsanurk oma suurepärase ajaloolise romaaniga „Ümera lahing” (1934). Carl Robert Jakobson oma Esimeses isamaakõnes (1868) Ümerat veel ei kasuta. Metsanurk, kelle tegelased olid ikka olnud nõrgatahtelised kõhklejad (nagu Vahesaare Villem või Taavet Soovere), suutis ootamatult luua teotahtelise ja strateegiliselt mõtleva Mägiste vanema Vello kuju ning paigutada selle hästi tunnetatud ja mõtestatud olustikku. Mägiste vanema lombak sulane Ott võis võiduväljal oma päevatee lõpul nentida, et igamehele pole antud Ümera jõel surra.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare