Undva sadamakatk
Seejärel lendas linnuna Aafrikasse keskonnaminister Kranich, rahvusvahelisele nõupidamisele, kus räägiti lindude rändega seonduvatest probleemidest. Kranich kulutas selleks häbiväärselt suure koguse maksumaksja raha. Ootamatut ornitoloogiahuvi üles näidanud Kranich oli enne jõudnud Undva sadama kaitseks juba sõna võtta.
Mis veel ornitoloogiasse puutub, siis sadama vastu olevate loodusteadlaste üheks põhiargumendiks on see, et Undva ninal talvitub haruldane kirjuhahk ning pole teada, kuidas sadama ehitamine haha talvitumist mõjutama hakkab. Kas Kranich enne linnuteadlastega kohtumist ka kirjuhahale mõtles, pole kahjuks samuti teada.
AS Undva Sadamaklann
Peale Kranichi kulukat Aafrika-visiiti järgnes kohalik torm, sedapuhku Eesti pressis. Loodusteadlasi nimetati korraga “tumerohelisteks”, AS Undva Sadama nõukogu esimees Jaak Lokk hakkas rääkima Rootsi suurkonsernist Skanska, kelle näol olevat tegemist sadama rahastajaga, Vilsandi rahvuspargi direktor Arvo Kullapere, kes on ühtlasi Kihelkonna vallavolikogu esimees (vald on üks AS Undva Sadam asutajaliikmeid) kukkus pressis kiitma Undvat kui ainuõiget kohta, mitmed ajakirjanikud sõitsid Saaremaale ja rääkisid kohalikega – on nood sadama poolt või vastu. Ühesõnaga, lollidemaal läks jälle kord saginaks.Ja kui ma helistasin Peeter Ernitsale, et kuulda, mida tema sadama ehitamisest arvab, vastas Ernits, et tegemist on peekoni-sündroomiga – kõik niidid on omavahel lootusetult läbi põimunud ning selget sotti küsimusest “Miks just Undva”, on väga raske saada.Ning selles suhtes oli Ernitsal õigus. Mulle tundus täiesti idiootne, et AS Undva Sadam, kus figureerivad nimed Laido, Lokk ja Kullapere, nimetavad loodusteadlasi “huvigrupiks”. Täiesti arusaamatu on ka see, miks nad nimetavad paberit nimega “Saaremaa süvasadama asukohavaliku keskkonnamõjude hindamine”, mis ei kätke endas midagi erialaselt informatiivselt, uuringuks. Ja milleks üldse nii palju häma? Sadamakohana on välja pakutud ju veel ka näiteks Veere. Siis meenusid geoloogiadoktor Jaan Lutti sõnad otsustamise kohta: kõik potentsiaalsed võimalused tuleks läbi kaaluda. AS Undva Sadam pole sellest mingilgi määral huvitatud.
Eesti kodanikud Jüssi ja Orvik
Siis helistasin ma Fred Jüssile ja ütlesin, et katsume vestelda nii nagu Eesti kodanik vestleb Eesti kodanikuga. Et mul on mõned asjad ebaselged. Et ma ei oska kuidagi arvata, mida võib mõelda kolmas Eesti kodanik Arvo Kullapere, kes tahab ehitada süvasadamat ja kes igal juhul ei tea, kas süvasadama ehitamine muudaks Undva nina looduskeskkonda. Ja et kas neljanda Eesti kodaniku Marek Strandbergi jutt sellest, et taoliseid eksperimente on tavaks mitte korraldada, võib kodanik Kullaperele kohale jõuda. Ja mida paneb Kullapere kaalule, kui ta räägib sellisest eksperimendist rahastajatega, kes pole Eesti kodanikud ning kellel on jumala kama mingist suvalisest Eestimaa saarest. Ning kui ma siis Jüssiga kohvikus kokku sain, ütles kodanik Jüssi, et ta ei oska midagi öelda, sest ta ei tea kodanik Kullapere motiive. Et ta ei näe kodanik Kullapere sisse ning ei tea seetõttu, kas too teeb õigesti või valesti. “Ma ei tea, kas teda huvitab rahvuspark või miski muu”, ütles kodanik Jüssi, “aga me oleme Kullaperega võrdsed kui bioloogid ja kui zooloogid. Me oleme ühes ülikoolis käinud ja ühesuguse hariduse saanud. Tema asemel oleksin mina küll rohkem rahvuspargist huvitatud. Ma ei oleks huvitatud sellest, kuidasmoodi hakata müüma väärtusi mida ma pole ise kunagi loonud ning mida ma pole ka suuteline looma. Mind hämmastab kõige rohkem Kullapere juhitav kohalik omavalitsus. Kas inimesed annavad endale natukenegi aru, et nad vastutavad tehtud otsuse eest? Kes otsustab, see vastutab. Meil on kujunenud niimoodi, et mitte keegi ei vastuta mitte millegi eest. Kõik ruttavad tegema otsuseid, teadmata millised võivad olla nende otsuste tulemused 5 10 või 15 aasta pärast. Sadamat on võibolla vaja, aga miks just Undva ninaleõ”Ja kodanik Jüssi jätkas: “Ma olen nendele asjadele mõelnud, ma armastan Lääne-Saaremaad, aga ma armastan seda nagu Eesti kodanik ja ta on mulle tähtis kui koht, mille väärtusi ma tean, millega ma olen kokku puutunud ja mille eest ma olen aastakümneid seisnud. Ja mille eest ma seisan ka edaspidi”. Kodanik Kullapere juttu ma ei osta, otsustasin, kui olin Jüssi ära kuulanud ning otsisin üles meregeoloog Kaarel Orviku. “Sadamat on vaja, aga Undva on lollus”, arvas Eesti kodanik Orviku, kes on üks paremaid Eesti rannikute tundjaid.
Kaarel Orviku kuus näppu
Saaremaa arengukavad näevad jäävaba süvasadama ehitamise saare läänerannikule ette nii või teisiti. Vaja on niisiis uuringuid: kuhu sadam ehitada? Uuringuid pole tehtud siiamaani. See on selge. AS Undva Sadam tahab maa võimalikult kiiresti raha teenima panna. “Kui hiigellaevu vastu võttev süvasadam tõepoolest Undva ninale rajatakse, siis hakkab see mõjutama mitte ainult rannikumerd, vaid üldse kogu poolsaare loodust”, ütles meregeoloog Orviku. Ja loetles kohvikulaua taga istudes ning näppe kõverdades:
1. näpp: Et sadamat ehitada, peab enne ehitama korraliku ühendustee: teetrasse on vaja laiendada ning juurde ehitada. See tähendab rohke täitematerjali kohalevedamist ning metsalangetamist.
2. näpp: Siis tuleb ehitusmaterjal kohale tarida ja et seda on kohutavalt palju, peab Undva ninale ehitama suured laoplatsid.
3. näpp: Nüüd järgneb süvendustöö. Undva ninal ei tähenda see vähemat ega rohkemat kui pae lõhkamist.
4. näpp: Lõhata tuleb nii kaua kuni sadamabasseini suurus on vähemalt 350X400 meetrit. Paraku ei oska keegi kurat öelda, kuidas reageerib lõhkamisele mereelustik või lind ja loom.
5. näpp: Igal juhul on selge, et lõhkamine võib hakata mõjutama kohalikku magevee kvaliteeti. Näiteks talude ja suvilate kaevudes. Kui soolane vesi tungib magevee horisontidesse, muutub mage vesi soolaseks, mitte vastupidi.
6. näpp: Kui sadamat on kunagi vaja laiendada, siis Undva ninal seda teha ei saa.Kui Eesti kodanik Orviku oli kuus korda näppe kõverdanud, läks ta ära ning lubas paari tunni pärast tagasi tulla.
Veel Orviku näppe
Ja Orviku tuligi. Kaenla all oli tal mapp, mis poetas endast lauale umbes poolesajaleheküljelise paberipaki, mida eelpool ka mainisin: “Saaremaa süvasadama asukohavaliku keskkonnamõjude hindamine”. See on just seesama pakk, millega vehkleb sadamast rääkides AS Undva Sadam.Võtsin esimese ettejuhtuva lehe ja lugesin: “Täpsed andmed laevatee ja akvatooriumi süvendamiseks 10 meetri sügavuseni siiski puuduvad”. “Kuidas on võimalik, et vaid oletuste põhjal tehtud järeldusi nimetatakse põhjapanevateks”, küsis Orviku nüüd juba minu käest ning osutas paberipakile. Kohe seejärel hakkas ta uuesti näppe kõverdama:
1. näpp: See materjal ei sisalda tegelikult absoluutselt mingeid sadama koha valikuga seotud uuringuid.
2. näpp: Uuringuid pole tehtud ka hindamise käigus. Geoloogilisi uuringuid Undva ninal tehti, aga nende kohta pole esitatud ühtegi tulemust ja järeldust.
3. näpp: Sadamakoha eskiisvariante, kasvõi esialgseidki, pole samuti. Siin on ainult arhitektuuriline skeem Undva kohta.
4. näpp: Mingeid andmeid keskonnamõjude hindamiseks pole. Ei meresügavuse mõõdistamist, merepõhja geoloogilist iseloomustust, hüdrometeoroloogilist situatsiooni ja nii edasi.
5. näpp: Absoluutselt mitte mingeid lähteandmeid süvendamise tehnoloogilistest iseärasustest.Ja et parema käe näpud said otsa, ütles kodanik Orvik kuuendaks ilma näppu tõstmata: “Ja üldse. Punktisüsteemis on vasturääkivused ning mingid täiesti arusaamatud lahendused”.Niisiis jäi Orvikut kuulates – ja teil lugedes – mulje, et “uuring” on subjektiivsuse luulekogu. Mõjutatud, teadmis- ja faktipuudulik ning seega ainult eksitav. Ent AS Undva Sadam on üles köetud ja vihane ja ei taha kuuldagi, et uuringut sisuliselt pole.
Minna kellegi vastu
Siinkohal meenus mulle, mida ütles päev enne Fred Jüssi: “Ma ei taha kunagi minna kellegi vastu, see pole mul olnud kunagi mõttes, seepärast et see oli nõukogude mõttelaad – minna kellegi vasu, vehkida nuiaga, teadmata, mis on su selja taga. Sa ei tea, missuguste väärtuste eest sa seisad, sa ei oska neid väärtustada. Sind köetakse üles ja siis sa viibutad nuia – see on tüüpiline sovjetliku ajuloputuse tulemus”.Peale sellist sissejuhatust jutustas Eesti kodanik Jüssi mulle loo 1982. aasta rahvusvahelist ornitoloogia kongressist Moskvas – missugust osa etendasid KGB töötajad sellel kongressil ja kuidasmoodi inimesi siin enne kongressile sõitu töödeldi. Kuidas Moskvas kohtusid nad sealsete kaagebezhnikutega ja neile tehti selgeks, et ümberringi on ainult vaenlased. “Tegelikult oli rahvusvaheline ornitoloogia kongress Moskva ülikoolis, Lenini mägedes”, lõpetas kodanik Jüssi kuivalt. Undva sadam on samasugune nui, mida viibutatakse. Et kui sa pole meie poolt, oled sa meie vastu. Undva Sadama pooldajate suhtumine “tumerohelistesse” on varjamatult vihane ning äärmiselt väheargumenteeritud.
Veel kaks Eesti kodanikku ja üks Ameerika kodanik
Undvast rääkides on räägitud Eestimaa äärealade infrastruktuuri parandamisest. On räägitud töökohtade loomisest. On räägitud turismi ja raha juurdevoolust Saaremaale. Istusin ükskord oma Saaremaalt pärit Eesti kodanikust sõbraga Hot Rock Cafes ja ta rääkis Saaremaast ning eriti sellest, kui väga on Saaremaale vaja mingit energiasüsti – uusi töökohti, lootust, muutusi. Seoses sellega jutustas sõber ka rahvasaadiku ja Eesti kodanik Vambo Kaalu sõnavõttudest Undva sadama kaitseks. “Kaal ilmselt ei tea, et Undvasse pole mõtet sadamat ehitada”, ütles sõber. “Aga miks ta peab rääkima asjadest, millest ta midagi ei teaõ” küsisin.“Ta teab seda, et Saaremaale on sadam hädavajalik. Sest muidu nad ei tee midagi, neil pole mingit huvi. Nad lihtsalt hääbuvad ja käivad alla”.Siis sekkus jutuajamisse Tarmo Urb, Ameerika kodanik, kes kah sealsamas kõrval istus.“Kui hääbuvad, siis hääbuvad”, ütles Ameerika kodanik Urb, “pole midagi hullemat kui naeruväärne enesehaletsus. Kui inimene ainult vigiseb ja ei oska endaga midagi peale hakata, siis las sureb välja. Tema asemele astuvad uued. Kui inimene ennast niimoodi haletseb, pole teda kellelegi vaja”. Ning edasi juba üsna õelalt: “Sellest enesehaletsusest tulenevalt müüvad nad maha ka oma rannaäärse maa. Ja on järelikult oma saatust väärt”.“Aga sadamat on ikkagi vaja”, ütles Eesti kodanikust saarlane.“On küll, aga mitte Undvasse”, vastas Ameerika kodanik Urb, “sest AS Undva Sadam on tegelenud valetamisega ning katsetega asi vaikselt ära lahendada, kopp maasse lüüa ja siis mitte millestki enam välja teha”.Kui rääkida infrastruktuuri parandamisest, tuleb rääkida parandamise võimalikest viisidest, mitte mingist ühest kohast. Infrastruktuur iseenesest ei ole seotud ühegi geograafilise punktiga.
Me oleme võrdsed elus
Kirjuhaha talvitumiskohana on Undva nina küljealune äärmiselt olulise ning rahvusvahelise tähtsusega. Peale kirjuhaha pesitseb lähikonnas veel sadu teisi liike. Kohta armastavad ka hallhülged. Kahjuks pole mõeldud välja tehnoloogiat, millega uurida, kuidas elukad sadamaehitust võtavad – jäävad nad alles või kaovad. Ning seetõttu pole mõtet lasta ühelgi firmal korraldada eksperimenti, mis mõne liigi eksistentsi proovile paneb. Rahast ja sadamaehituse odavusest rääkida on siinkohal lihtsalt lollus. Vanaturu Kaelas asuvas kohvikus arvas Eesti kodanik Fred Jüssi hästi vaiksel toonil, mõeldes Eesti kodanik kirjuhahale: “Me oleme mõnes mõttes loomadega võrdsed. Me oleme võrdsed elus – milleski peab ju võrdne olema. Ja kui ma mõtlen endaga võrdsest stiilis, et selle võib likvideerida, siis olen ma kadunud inimene. Kes sellisele avaldusele alla kirjutab, see kirjutab alla ka oma surmaotsusele.” Jüssi meenutas saarlasi ajast mil nood Saaremaale jahifauna suurendamiseks metssea tõid. Algul tõid ühe liigi juurde, pärast kirjutasid kohalikule lehele kirju – põllupidajad, koduperenaised, kalurid – et see liik tuleks Saaremaal täielikult hävitada. “See oli minu jaoks äärmine künism”, nentis Jüssi kurvalt.
Tsivilisatsioon, sõda ja kaitseala
Esimest korda nägi Eesti kodanik Jüssi Undva naabruses asuvat Harilaidu helikopterilt. Juhuslikult sattus ta Lenini preemia laureaadi Vassili Peshkoviga kokku ja too ütles, et miks sa siis lennukiga lähed, tulgu parem tema, Peshkoviga, kaasa, talle tuleb helikopter järgi. Siis nad sõitsid Hiiumaalt Saaremaale üle Harilaiu. Ja hiljem on Jüssi seal korduvalt käinud. “Kui ma esimest korda sinna läksin, siis see muidugi üllatas mind. See on ju vana kaitseala”, rääkis Jüssi, ikka sealsamas kohvikus, “Ja nüüd lugesin ma Eesti Päevalehest, et sealseid linde polevat häirinud isegi sõjaväe militaaroperatsioonid ja harjutused. Jumaluke, neid operatsioone ju ei olnud. Seal ei olnud polügoni, seal ei pommitatud, seal ei käidud.” Seejärel ütles kodanik Jüssi, et luges mõned aastad tagasi kuskilt välisajakirjandusest maailma kõige kuulsama looduskaitseala kohta – selleks on sõjaväeline tsoon kahe Korea vahel. Mõlemad Koread on teinud kahekilomeetrise kaitsetsooni, Põhja-Korea pool lisaks veel 10 kilomeetrit. Nii et seal on 14 kilomeetrit traataedade vahelist tühja maad, kuhu pole voli siseneda ühelgi isikul. “Ja nüüd ma meenutan seda artiklit, kus oli seda ala pildistatud läbi traataia”, kuulutas kodanik Jüssi ning meenutaski: “See tsoon läbib lõikes kogu Korea loodust – mägedest rannikuni, see on unikaalne looduskaitseala. Kõige militaarsemate vahenditega on loodud kõige suurem rahu teistele liikidele. Inimene on ainus loomaliik maailmas, kes on suuteline hävitama teisi loomaliike ja on seda ka tõeliselt teinud.”Undva nina linnud, kes olid sõna otseses mõttes Nõukogude armee kaitse all, ei teadnud tsivilisatsioonist midagi. Seda polnud. Ning selge on, et süvasadama kujul nad tsivilisatsiooniga kohtuma ei peaks.
Oma asjaga on piirid
Turism võib küll raha liikuma panna, ent turismikohtadel on kindlad vastuvõtupiirid. Kui Tarmo Urb Undvast rääkis, mainis ta muu seas: “Mulle käib sügavalt närvidele see mentaliteet, mis nagu ütleks, et häh, linnud. Neil on ju tiivad. Nad võivad mujale lennata”. Kui inimene tahab oma elust äri teha, siis ta võib ju öelda, et see on tema asi. Aga tegelikult see ei ole nii. Meie rahvas pole ette valmistatud paljudeks asjadeks, mida peale pressitakse. Enne pumbati väärtusi väevõimuga itta, nüüd lastakse neid vabal tahtel voolata läände. “Ma ju näen, mismoodi suured-suured palgivirnad ootavad laadimist vene lipu all sõitvatele laevadele, et ujuda Põhjamaade paberivabrikutesse”, räägib Fred Jüssi, “kas meil endal siis tõesti pole võimalik sellest midagi toota? Ma tunnen ennast vastutavana selle maa eest. Kui ma kuulan meie presidendi kõnesid välismaal, siis ma kohkun mõnikord sügavalt – see, millest räägivad tema kõned, erineb nii tohutult sellest, mis toimub Eestimaal, kuipalju teistmoodi mõtleb Eesti kodanik.” Üks Eesti kodanik Jüssi tuttav Eesti kodanik metsavaht jutustaks seepeale, kui ta samuti kohvikus oleks, et mitte ükski nendest inimestest, kellele ta on näitanud nende metsavalduste piire, pole olnud huvitatud muust kui küsimusest: “Kuidas selle metsa siit kätte saabõ” Võib ju öelda, et omaniku asi, teeb mis tahab. Aga see ei ole nii. Ja Fred Jüssi teatab: “Kui minu maa pealt juukseb läbi 3 kilomeetrit autoteed, ei tähenda see, et ma võin sõita vasakul pool. On olemas mingid üldised reeglid ja seadused. Mulle meeldis väga, kuidas Tiit Kändler kirjutas oma arvamuses Undva kohta, et sama hästi võib kokku tulla Toolse kandi rahvas ning otsustada, et nüüd hakkame kaevandama fosforiiti.Selleks, et otsustada, mis Eestis toimuma hakkab, on valitsus. Ning valitsus peab otsuseid langetama arukalt.
Inimkvaliteedi langus
Kui midagi üldse planeerida, tuleb see kõigepealt ette valmistada. Sellest, milline on mööda Eestimaad liikuva inimese mentaliteet, ei taha rääkida. Kui inimesi hakkab voorima, ei ole kadu võimalik mitte millegagi takistada – ei keelusiltide, tõkkepuude või traataedadega. Kuni Kakumäe neem oli piiritsoon ja punavanakeste privaatpaik, jäi ta puhtaks. Kohvikus rääkisin ma kodanik Jüssiga Undvast ja olevikust. “Kui me räägime aga tulevikust,” ütles kodanik Jüssi, “saame me rääkida sellest ainult inimese kvaliteedi kaudu. Ja mina, kui ma vaatan meid ümbritsevat keskkonda, inimese kvaliteedi tõusu ei usu. Pigem läheb see allapoole.” Gotlandi rannikul on Suur-Kaarli saar. See on eramaa ning see on kõige rangema looduskaitserezhiimiga kaitseala, ehkki seal käib tohutult turiste. Neil lubatakse liikuda ainult gruppidena ning ainult saatjaga. Turistidel pole mingit õigus minna rajalt kõrvale. Kui meil oleks midagi võimalik nii hästi ette valmistada, poleks turiste vaja karta. Seni kui seda ei tehta, tallavad turistid looduse ära. Kogu Undva on täis suuri väärtusi, mida ei saa taastada, kui nad on kadunud. Ja nende väärtuste kohta on Jüssil ühene arvamus: “Neid asju peaks Vilsandi rahvuspargi direktor teadma; ta peaks olema pädev arvestama, mida võib sadam kaasa tuua. Aga tal on ilmselt teised huvid. Näiteks Harilaid oli veel paar aastat tagais absoluutselt turistide jaoks ette valmistamata – seal polnud isegi prügikaste.”Ja Jüssi kordas uuesti: “Minu isiklik arvamus on selline, et Undvasse ei tohi seda sadamat ehitada.
Sõnnikulehe uudisekünnis
Detsembris sai Mustjala Vallavolikogu hakkama ootamatu kangelasteoga ning tunnistas ekspertiisi, millest siin artiklis eelpool rääkisin, ebarahuldavaks. Peale selle tehti ettepanek Saare maavalitsusele, et avalikustataks riigi poolt planeeritavad kulutused sadama ja infrastruktuuri väljaehitamisel. Ning mis kõige tähtsam – Mustjala Vallavolikogu paber sisaldab lauset: “Teha ettepanek Keskkonnaministeeriumile võimalike vigade ja tendentslikuse vältimiseks teostada ekspertiis sõltumatu komisjoni poolt kõigi kolme võimaliku sadamakoha kohta”.See on tõsine saavutus. Siit võib loota, et Undva sadama rumal eksperiment jääb ära.Selle ärajäämiseks tuleb kõik teha.Kahjuks peab ütlema, et Eesti ajakirjandusest pole Undva küsimuse valgustamisel suurt abi olnud. Nagu ikka, lüüakse nädal aega hüsteeriliselt kella ja siis jäädakse vait – asja sisuni jõudmata. Probleemiga ei tegeleta kui probleemiga. Tegeletakse selle osaga, mis ületab Sõnnikulehe uudisekünnise.Usutavasti võime me peale ekspertiisi siiski nentida, et Undva sadamat ei tule.
Peeter Ernits ajakirja Luup peatoimetaja Eesti Loodusmuuseumi eksdirektor Naljakas on vaadata seda kemplemist Saaremaa süvasadama ümber. Kõik räägivad, aga vähesed teavad, milles asi. Paljukest neid on, kes üldse teab, mis elajas see kirjuhahk on. Minu jaoks on kaks asja selged: 1. Süvasadam tuleb ehitada. 2. Kirjuhahale ei tohi liiga teha. Arvo Kullapere seisab mõlemi teesi taga. Kihelkonna valla “presidendina” – volikogu esimehena – vastutab ta oma alamate tööhõive ja elujärje eest. Vilsandi rahvuspargi direktorina kirjuhaha elujärje eest. Juhin tähelepanu, et ornitoloogina on Arvo Kullapere ei kellegi teise kui haha eriteadlane.Seega, ei Eestis ega ka terves Euroopas on raske teist sarnast meest leida, kes hahkade elu ja muresid nii hästi mõistaks kui Kullapere. Kui keegi suudab tõestada, et Kullapere on lindude kaitsmise inimeste kaitsmiseks ohveradanud, siis oleks mõtet edasi jahuda.
Juku-Kalle RAID
