NOORED TEGIJAD. Sõjajärgse põlvkonna päikesepoiss oli Uno Tölpus (1928-1964), lahtise käega pillav anne, kes ei hoidnud end tagasi ei töö murdmisel ega pidutsemisel. Hukkumine 36-aastaselt jättis Tölpusest maha helge legendi. Vankrit edasi vedanud põlvkonnakaaslased M. Port, V. Herkel, M. Meelak, B. Mirov jt, jõudsid pärast, stagnaajal kuluda ja väsida ning pidid seetõttu taluma ka noorte kriitikat.

1950. aastate teisel poolel oli järsku tunda elu edasiminekut, hakati palju rohkem ehitama ja mitte ainult tehaseid ning elamuid. Praegu Soolalaos avatud Arhitektuurimuuseumi galeriinäituselt ja seda saatvast vaat et raamatu mõõtu kataloogist (koostaja Tiina Tammet) avaneb Tölpus kui tõeline vaba aja ehitiste arhitekt.

Surutise järel hakkasid Tallinna kesklinnas üksteise järel kerkima Kalevi ujula, spordihall, tenniseklubi ja Kloostrimetsas automotoklubi.

Käärikust ei saanud 1960. aastatel Kekkostki võõrustanud menukohta, mitte ainult lume ja muude looduslike eelduste tõttu, vaid ka tänu suusabaasi supermoodsalt skandinaaviapärasele arhitektuurile, mille Tölpus koos Peeter Tarvasega kavandas.

Sel ajal visati nurka TPI Stalini-aegne sambaküllane ja massiivse torniga peahoone projekt, kus lõpetamise järel ka Tölpus jõudis osaleda, ja 1959 hakati Mustamäele ehitama täiesti uut, moodsalt kamja lahendusega rauakooli, kus iga teaduskonna tiib moodustas keskkoridori kui selja suhtes kammipii. Tölpuse looming on markantseim näide ruumi vabanemisest stalinismist, kus järk-järgult tuleb kontrollitud akadeemilise telgsümmeetria asemele asümmeetriline juhuslikkuse ja kerguse tunne. See oli aeg, mil arhitektuur erilise kirkusega peegeldas ühiskonnas toimuvaid muudatusi.

Palju jäi ka ehitamata. Ei tea, kas vanalinna kõrvale Kanuti aeda linnahalli mastaabis tsirkuse kuplit vaja olnukski. Laululava kõrvale 1959 plaanitud ENSV Rahvamajanduse ja Kultuuri Näituste paviljon näeb joonisel välja nagu viimaste aastate spordihoonete võistlusprojektid, ainult et linnulennul vaade on arvuti asemel käsitsi tehtud.

KÜMNED ERAMAJAD. Tölpus töötas Eesti eramuehituse kuldajal enne kooperatiivehituse tulekut, mil individuaalehitaja põlu alla asetati. Tölpus olevat teinud nii palju individuaalelamute projekte, et täitevkomitee rahandusosakonnas, kus arhitektid eratööde pealt maksu käisid maksmas, osatud rekordsumma peale ainult pead vangutada. T. Tammet on kataloogi nimestikku suutnud koondada 59 peamiselt Nõmme, Pirita, Merivälja ja Lilleküla eramu projekti. Stalini ajal kavandati kõrge katusega saksamaitselisi maju, 1950. aastate keskel saadi paariks aastaks inspiratsiooni eestiaegsest funktsionalismist ja 1950. aastate lõpul kujundas U. Tölpus välja uue eramutüübi, mida ka teised arhitektid hakkasid rakendama. Klassikaline Tölpuse eramu on osalt kahe, osalt ühekorruseline ning vähemalt ühe maani aknaga maja, mille madalakaldelise katuse hari on keskteljelt välja nihutatud. Kuna tubade suurus oli normeeritud, siis avarust lisasid normi alla mitte kuuluv hall ehk esik ja tänu katuslaele viltu tõusvad laed.

Enamik Tölpuse maju kerkis nõukogude kehvadest materjalidest ja oli madala ehituskvaliteediga, vahel aga jäeti korralik viimistlus üldse tegemata.