Ürikud puhuvad seegi varemeisse uut elujõudu
Nädal tagasi klõpsusid fotoaparaadid ja surisesid kaamerad keset Tallinna linna sügaval ehitustandril. Piltidele jäid hallid müürid. Ajaloolaste säravad silmad. Ning ümberringi kõrguvad klaasehitised. See oli murdepunkt avalikkuse teadvuses: peab uskuma, kui kõik ajaloolased nagu ühest suust väidavad, et hallide müüride näol on tegu Tallinna antiigiga. Nagu Pompei Itaalias. Et ei ole Pompei sarnane? Aga see-eest käe-jala juures ja ikka ka väga vana. Ning Soomes seda pole.
Kutsun vana muinsuskaitsja Rasmus Kangropooli veelkord Jaani seegi asja selgeks tegema. Dokumentide varal, et poleks mingit kaksipidimõistmist.
Pruun raamat teab tõde. Kangropool tuleb kohtumisele, kaenla all raske pruunikaaneline raamat. Selline auväärne, aga väliselt väga igav. Mees paneb teose lauale ja võtab selle vahelt kolm valget koopialehte.
Näete, siin kahe lehe peal ongi see kirjas, et Jaani seegile oli keegi raehärra kivist võlvitud saunaga ja kemmerguga hooneid ehitanud, näitab Kangropool.
Millal ja kes selle alamsaksakeelse teksti kirjutas, ei ole ajaloolased päris selgeks saanud. Kangropool arvab, et tekst on pärit 15. sajandi algusest, kuid selles räägitakse 14. sajandi lõpust. Ei teata sedagi, kes teksti täpselt kirjutas. Aga igal juhul keegi väga-väga ammu kirjutas.
“Ja need hooned sealt maa seest nüüd välja tulidki,” lausub mees veendunud häälega. Kangropool ei tea, et eelmisel sajandil, ka ennesõjaaegse vabariigi ajal oleks Tallinna linnas midagi nii suurejoonelist maa seest päevavalgele tulnud. Ütleb: “Harju, Apteegi või Viru tänaval on leitud vaid kodanike maju, aga mitte sellist ühiskondlikku hoonet!” Ütleb sellise tooniga, et peab uskuma.
Kolmanda paberiga, mille muinsuskaitsja lauale paneb, on lihtsam: sellel on Kangropooli allkiri all ning dateering: oktoober 2001. “Järgneb õlu ja toit ning 100 margale 12 killingile võrdunud väljaminekute kokkuvõte,” on tõlgitud ühest Saksamaa arhiivist saadud dokumendist, mis tõestab seegihoonete lammutamist 1559. aastal Tallinna rae käsul ja kiviraidurite kätega. Et Tallinna poole liikuvad vene väed Liivi sõjas ei saaks tugevatest seegihoonetest endale tugipunkti teha. See arhiiviürik selgitab, miks ühegi Tallinna linna hilisema kaardi peal pole massiivset kivihoonet näha. Seepärast ei osatud leidu just selle koha peal kaevama hakates oodatagi.
Kangropool avab lõpuks ka pruuni raamatu, mis on tihedalt täis saksakeelset teksti. Umbes lehekülje jagu seda tähtsat teksti – et raehärra seegihooned ehitas – jagubki! Ja see tõestab siis kõike?! Et 14. sajandi lõpus oli Tartu maantee läbimurde kohal suur seegihoone?
Kangropool usub pruuni raamatut. Selle Liivi- ja Eestimaa ürikute kogu laskis kokku koguda 19. sajandi keskelt tuntud humanitaarse haridusega linnapea Bunge. Laskis need trükkida. Ja nüüd on hea lugeda.
Aga originaalkiri? Sealt 14. või olgu 15. sajandist? See on linnaarhiivis ja Kangropool on seda oma silmaga lugenud. Kõige tähtsama muinsuskaitsenõukogu pealik Toomas Tamla kinnitab, et ka tema on seda lugenud. Ja tema arvab – arhiivitöötaja hinnangule tuginedes – et teksti võis kirjutada Hildemar van Viecsen. Niisuguse nimega raehärra tõepoolest oli 14. sajandil. Võimalik, et selle Hildemari teksti on keegi hiljem ümber kirjutanud. Ooh! Kui palju kasutatakse ajaloost rääkides sõna “võimalik”. Ja võimalik, et seesama Hildemar ise oma raha eest laskiski need, nüüd niipalju kirgi kütvad varemed, vabandust – hooned muidugi – ehitada.
Seek kui näide tulusast heategevusest. Kangropool räägib, et toona oli rikastel komme vaeste ja haigete eest hoolitseda. Selle eest sai vastu hingeõnnistust või patukahetsuskirju. Et ka testamendiga jäeti alati midagi vaestele, ka seegile. Ürikute järgi on teada, et Jaani seegis elasid peamiselt eesti talupojad.
Et mis see seek üldse oli? Kangropool ütleb, et veel 19. sajandil teadis igaüks Eestis, mis on seek. Lihtsustav võrdlus: 21. sajandil nimetame sellist kohta pikaravihaiglaks või hooldekoduks. Kui lastehaiglat peaks üleval ainult lastehaigla toetusfond, siis oleks see majandamise mõttes seegi moodi.
Raha seegil oli ja isegi Tallinna raele laenati seda kuue protsendiga. Jaani seegi esimene mainimine oli muide seotud just kinnisvaraäriga – 1237. aastal tühistas Modena piiskop Wilhelm Tallinna rae keelu kinkida kirikutele kinnisvara – aga seek oli kirikuga seotud asutus.
Seegile panditi võla katteks isegi mõisaid, mille seek sageli võlgniku käest endale sai. Näiteks 16. sajandil oli Jaani seegile panditud Tallinnas 69 maja ehk nendest sai seek tubli sissetuleku. Seegi varasid hinnati toona 40 000 margale – ja see oli suur raha.
Keldrisse ja kirikusse. Jaani seek polnud Tallinnas ainuke. Enne seda oli juba Pühavaimu seek. Ja see on Pühavaimu kiriku kõrval alles, tõsi ümberehitustega. Võlvitud laega eesruum selles, praegu usuteaduste instituudi hoones on Kangropooli sõnul üsna samasugune nagu keskajal. Ja ei ole see mingi madal ja pime ruum nagu keskajast mõni ehk ootab – ilus kõrge võlviga tuba.
Kui veel otsida – et mõista, milline see Jaani seek välja nägi – tuleb astuda sisse ka Pühavaimu kirikusse, mis oli Tamla sõnul samuti kunagi seegi eest olnud.
Kaks löövi ja seinaorvad iseloomustavad seegi ehitust. Samasugused on ka Lübeckis – Kangropool on oma silmaga vaatamas käinud. Ajaloolased ütlevad, et teisi Euroopa seeke tuleb nüüd võrdluseks tõsiselt uurida, et Jaani seegist ülevaadet saada.
Kangropol tähtsustab: Jaani seek asus Tallinna esimeses eeslinnas. “Me oleks barbarid, kui leitud jälje maha lõhuksime,” ütleb.
“See hoone võis tollal ikka võimas küll olla,” vaatab muinsuskaitseinspektsiooni mees Ants Kraut üle pika – rohkem kui 30 meetrit – varemeterea Tallinna poole.
Kraut võtab plaani 19. sajandist ja seal paistab müüriga ümbritsetud Tallinn üsna väiksena. Müüriringist välja jäävad üksikud hoonekesed. Kraudi arvates oli ka keskajal avanev pilt linna poole midagi samasugust.
Kissitan silmi ning uskuge või mitte – 20. sajandi ehitised justkui vajuvad laiali ning ees avaneb lage maa ja selle taga Musumägi ning Viru värav.
hallid kivid kõnelevad vaid teadjale. Koos Kraudi ja tema tööskaaslase Urve Russowiga otsime müüridelt ruumide jälgi. Siin peab olema kalorifeerahi. Kuidas aru saada?
Kraut valib telefonil arheoloogi numbri.
“Ahju põhjast. Selle kaevasime välja, aga matsime praegu, et ei kahjustuks,” seletab Jaak Mäll, üks seegi väljakaevaja.
Pikk põhiruum oli Mälli sõnul vähemalt kaks korda nii lai, kui praegu välja kaevatud osa.
“See oli siis kolmelööviline?” küsib Kraut. Telefonihääl kinnitab, et nii see oli.
Pikk ruum oli jagatud tellistest vaheseintega boksideks. “Rekonstrueerisin selle plaani peal ja sain 10 boksi,” räägib arheoloog. Kraut naerab, et siis tuleks eksponeerimisel voodid ka rekonstrueerida. Äkki tulebki, et tänapäeva inimene paremini aru saaks.
Urve Russow ajab nagu nimekaim Balthasar värskest arheoloogide aruandest näpuga järge ja loeb, et boksid olid 210-sentimeetri laiused.
Kõige värvikirevam asi müüridel on punastest tellistest kalasabamustris laotud põrandatükk. Kraut räägib: see näitab, et tegu polnud mingi tavahoonega, vaid millegi tähtsamaga. Kaevendi
äärest paistab kogu ulatuses punaste telliste otsi.
Hoone otsas terendub kivisaun. Nurgas on suure ahju ja korstnajala alus. Suure saali ja sauna vahelise ruumi neljas küljes on näha lävepakud – natuke siledamad ja väikese sisselõikega paekivid. Niisugused lihtsamad detailid asjatundmatule hallide kivide seast eristamiseks.
Siis veel vägev kivikemmerg. Kemmergu lampkast oli kahe silindervõlviga, mida hetkel näha pole, sest ka see on ilmastiku ja lõhkujate kaitseks liivaga täidetud.
Saunaahjust hakkab sooja tulema! Mõne päevaga kuuldud ja loetud ja vaadatud infohulk on fantaasia juba nii erksaks ihunud, et tundub nagu hakkaks vana sauna-
ahi – mida ju tegelikult seal enam pole, ainult alusmüür – sooja andma.
Kraut võtab kotist paar fotot. Üks on eriti hea ja tehtud Viini kesklinnas. Sellel küünitab naine üle kivist rinnatise vaatama sügavuses kõrguva keskaegse Viini hoonete müüre. Midagi sellist võiks ka Tallinnas kunagi olla: et kõnnid mööda tänavat ja kiikad allapoole ja oledki 21. sajandist 14. sajandis.
“Küsimus on selles, kuidas seda kõike nii eksponeerida, et huvitav ja arusaadav oleks,” mõtiskleb Kraut.
Mina küll usun, et need müürid võivad elama hakata.
Jaani seegi hoolealuste menüü ad 1639
Pühapäeval: 4 naela (1,6 kg) keedetud liha kastmega. Õhtul sama ülessoojendatult
Esmaspäeval: 3 keedetud või toorest räime ja kaste
Teisipäeval: 2 heeringat või värsket räime. Võib asendada värskete rupskitega.
Kesknädalal: odratangupuder hapupiimaga ja 7 paari kilusid.
Neljapäeval: soolatud või värske liha, värsked rupskid hernega, värsked lestad või räimed.
Reedel: sama, mis esmaspäeval
Laupäeval: puder hapupiimaga, 2 räime.
Veel anti 3 nädala peale vakk (44,277 l) linnaseid ja nael võid, nädala peale 10,5 naela leiba ja 1 ferdingi eest saia, kapsast ja kaali aga vastavalt vajadusele. Hoolealustele oli ette nähtud ka väike taskuraha. Tõenäoliselt said hoolealused ka piima, sest seegil oli oma piimakari.
Seegi sisemäärustik ad 1495
Esiteks – ei tohi üksteist vihastada
4 killingit tuleb maksta, sellel:
kes teisele halvasti ütleb
kes käia saab, aga ei lähe kirikusse, kui lüüakse missale või vesperile
kes teist lööb
kes teisele näkku sülitab
kes sülitab majas või värava ette
kes omale külalise sisse toob
kes pissib värava taha või kallab pissi õue
kui mees ja naine läheb korraga sauna
/.../
kes tuppa sülitab, annab kannu õlut.
kes liiga palju joob, nii et oksendab, annab kaks kannu õlut
kes väljakäiku reostab, peab selle puhtaks tegema ja maksab 4 killingit
Allikas: Heino Gustavson, “Meditsiinist vanas
Tallinnas kuni 1816.a”
