Urmas Oti intervjuude paremik sai kaante vahele
„Üks põhjus, miks ma loobusin doktor Hammeriga New Yorgis saadet salvestamast, oli ka see, et mul polnud kaasas tumedat ülikonda, valget särki ega sobivaid kingi.” Nii kirjutab Urmas Ott täna esitletavas ja homme poelettidele jõudvas mahukas teoses „Urmas Ott. Best of. Intervjuud ja esseed. 1”.
Ott jõudis välja arvutada, et sobiliku riietuse ostmine läinuks maksma vähemalt 300 dollarit. „Ausalt öeldes oli mul selle rahaga muudki teha, kui osta riideid, mida mul absoluutselt vaja polnud,” ütleb Ott, meenutades 1989. aasta kevadel esimest intervjuuvõimalust USA miljardärist suurtöösturi Armand Hammeriga. Trükisoojast raamatust võime lugeda, et intervjuu Hammeriga siiski toimus – Ott salvestas selle 1990. aasta veebruaris Moskvas.
Niisiis, Urmas Otist ja tema loomingust lugu pidanud inimestel on põhjust rõõmustada – Oti kodukirjastus SE&JS on raamatukaante vahele kogunud intervjuukuninga loomingu paremiku, valitud intervjuud ja esseed. Nii sisaldab raamat lisaks intervjuudele Urmas Oti meenutusi oma saadetest ja saatekülalistest, mõtteid elust üldiselt ning muidugi ka säravat (enese)irooniat.
Kirjastaja Sirje Endre tõdeb, et nendes pikkades mõtisklustes on Urmas Ott enda vastu halastamatult kriitiline, liigagi. „Elame karmil ajal, mis tundeeluliselt soosib koos-olla-tahtmise asemel pigem üksildust. Ei oska ette kujutada, kas ja kuidas võtab lugeja täna vastu selle elukogemuse, mida autor nii avameelselt, vahel lausa tavatult intiimselt esitab,” tõdes Endre.
„Jaa, ma julgen seda tunnistada: minu eas soovib inimene kõige vähem olla naeruväärne ja jääda lolliks. Just sellepärast olen ma alateadlikult valinud oma vestluskaaslasi elualadelt, kus ma suudaksin neile oponeerida. Aladelt, mida ma tean ja tunnen, võib ka olla, et valdan.” (Katkend raamatust)
Ott kirjutab, et kõige vähem sooviks ta põleda läbi oma elukutses. „Mida aeg edasi, seda vähem armastan ma riski, liiatigi kui ma ei saa ette kindel olla, et mul õnnestub see enda kasuks pöörata. Banaalne, kuid krestomaatiline tees ütleb: nimi ja tuntus kohustavad,” kirjutab Ott. „/---/ Õudustunne võib tekkida ainuüksi mõttest, et sind võidakse unustada ja sinu asemele tuleb keegi teine. Sama hasartne, noor, julge nagu sa isegi. Kunagi olid.”
Niisiis leiab lugeja raamatust Urmas Oti enda, nagu ta tegelikult oli. Ja inimesed, kellega ta oma saadetes kohtus. Neil inimestel, kes tema saadetesse pääsesid, pidid Oti arvates olema suured ja väljapaistvad eeldused, et vaatajatele huvi pakkuda. Endre sõnul on raamatul aga paraku omad piirid ning intervjuusid valinud kolleegiumil tuli kahetsusega nentida, et „kõik olid kutsutud, aga vähesed valitud”.
„Rääkisin Urmasele tema intervjuuraamatust juba mitu aastat tagasi. Tavaliselt ta vastas: „Aga keda see huvitaks?” – Kuigi kirjastuselt ja ka autorilt endalt küsiti üsna tihti, kust võiks leida ammu väljamüüdud raamatuid „Playback” ja „Carte blanche” ja kas Oti intervjuudest „Happy hour’is” tuleb kunagi raamat,” meenutas Endre. Urmas Otile, nagu isegi võite aimata, niisugused küsimused ei meeldinud. On ju Ott kunagi ka „Playbacki” saatesõnas kirjutanud: „Sellised inimesed nagu käesoleva raamatu autor ei saa kunagi olla liiga armastatud.”
Ühel päikesepaistelisel pärastlõunal „millegipärast armastusväärses meeleolus” olles lubas Urmas Ott Endrele siiski: olgu, tulevikus võib ju midagi mõelda. „26. novembril 2008, nelikümmend päeva pärast 17. oktoobrit (Ott suri sellel kuupäeval – toim) istusime selle enam või vähem kuju võtva konkreetse raamatu pärast kirjastuses koos seltskonnaga, kes hakkas raamatut tegema ja intervjuusid valima – nüüd oli see paraku hoopis teine tulevik ja hoopis teine raamat, kui kasutada Urmas Oti enda väljendit,” rääkis Endre.
Endre sõnul pole „Best of” mõeldud mälestusraamatuna, sest see ei oleks Oti soov ega ka tema stiil. Tegemist on teosega, mille kaante vahele on kogutud väike osa ühe karismaatilise inimese ja absoluutselt jäljendamatu reporteri elutööst.
Mõneti sümboolne on ka raamatu ilmumise kuupäev. Täpselt viisteist aastat tagasi, 30. novembril 1994, tuli trükist Urmas Oti „Playback”, mida Oti enda kodukirjastus SE&JS esitles 1. detsembril. „Nagu tookord, nii põlevad ka täna koduakendel advendiküünlad, mis toovad kokku inimesi ja hingesid. Aeg, mis toetab mõtisklusi ja annab mõnele küsimusele üsna ootamatu vastuse” – nii ütles Urmas Ott.
Kes siis ikkagi oli Urmas Ott? „On palju karismaatilisi asju, moment oleks ju rääkimiseks sobiv, sest niimoodi küsitakse ääretult harva. Tavaliselt on igal inimesel sinust oma kujutlus ja ta räägib või teab sinust lõpuks ikkagi ainult seda, mida tema tahab või sinus näeb,” on öelnud Ott ise.
•• Urmas Oti täna ilmuv 1072-leheküljeline raamat „Best of. Intervjuud & esseed. 1” sisaldab valikut Urmas Oti poolt 1980. aastate lõpus ja 1990. aastatel Venemaal Kesktelevisioonis ja Eesti Televisioonis tehtud intervjuudest telesarjas „Teletutvus”, Oti autoriintervjuudest sarjast „Carte blanche” ning aastavahetussaadetest „Urmas Ott ja teised. Vol. I–V”. •• Raamatus tulevad taasavaldamisele ka Urmas Oti pihtimuslikud esseed, mis on varem ilmunud raamatutes „Playback” ja „Carte blanche”. Kokku on raamatus 37 intervjuud ja mitmeid mõtisklusi.
•• Lisaks kahele eraldi fotopoognale ilmub raamatus ka hulgaliselt kaadreid Oti autorisaadetest televisioonis. Suur osa fotosid ilmub esmakordselt trükis.
•• Kuna raamatu kaanel on number üks, siis peab millalgi tulema ka teine osa. „Kavakohaselt hilissügisel 2010, kuid siis on selles raamatus Urmas Otiga juba hoopis teised inimesed ja saavad olema hoopis teised jutud,” ütles Sirje Endre.
Intervjuust Mihhail Gorbatšoviga
Katkend raamatust.
Hetke pärast kustuvad prožektorid ning nagu mulle näib, koos nendega ka Gorbatšovi artistlikkus. Kui ma teda hetke pärast keset inimmurdu seistes intervjuu eest tänan, pean oma kohuseks tema ees ka vabandada. Tõtt-öelda mitte niivõrd mingite konkreetsete detailide pärast äsjases jutuajamises, vaid üldiselt. Igaks juhuks. Kui miski lõppenud saates teda näiteks ei rahuldanud või kui ta mõnest mu märkusest end millegipärast isiklikult puudutatuna tundis. Mu vabandust kuulates vaikib ta suuremeelselt, surudes samal ajal kuidagi andeksandvalt mu kätt. Hetke pärast, nagu mulle näib, kaotab ta mu vastu igasuguse huvi. Jääb mulje, et ta on jõudnud juba unustada ka äsja lõppenud intervjuu. Kui ma tema kabinetist lahkun, suundub Gorbatšov endale aparatuurikohvrite vahel teed rajades oma kirjutuslaua juurde ning hakkab valima mingisugust telefoninumbrit. Ta seisab seljaga nende poole, kes teda sel silmapilgul jälgida võivad, ning näib, et ta ei tunne end kuigi mugavalt. Mul pole aimugi, kellele ta helistas ja kas ta tolles telefonikõnes mainis mingil moel ka äsja lõppenud salvestust. Võimalik, et abikaasale. Selline lüüriline versioon sobiks küll hiilgavalt seda peatükki lõpetama, aga ma pole sugugi kindel, et see just nii oli.
Kuidas Urmas Otil õnnestus saada intervjuu Anatoli Sobtšakiga
Katkend raamatust.
Tol veebruaripäeval oli see saal Šeremetjevos peaaegu inimtühi, täpsemini – olin seal ainukese reisijana. Ilm oli tõesti vastik. Kui keegi tuli või läks lennukile, paiskus uksest sisse lumepilv. Ma ei pööranud tähelepanu sellele, kui minu kõrval diivanil võttis istet naisterahvas, keda ma muidugi mõista ei tundnud. Ta pani oma kohvri meie vahele vaibale ja tema mantel pärlendas sulavast lumest. Ma ei pööranud talle mingit tähelepanu ka siis, kui ta kusagile meeleheitlikult ja ilma igasuguse tulemuseta helistada püüdis. Ei tulnudki kaua oodata, kui ma kuulsin talumatult tuttavat fraasi: „Vabandage, et ma teid tülitan, Urmas,” ütles ta, „ma tundsin teid lihtsalt ära.” Võtsin sisse kaitsepoosi ja langetasin ajalehe, mida olin lugenud. Aimasin tüütut ja pikka jutuajamist „Teletutvusest”, televisioonist ja kuulsate inimeste isiklikust elust.
Polnud kahtlust, et mu kaaslane mu sisemonoloogi mõistis, ja pole ka kahtlust, et ma talle kohe alguses vastiku ja ennasttäis mulje jätsin. „Vabandage, ega te pole siin juhuslikult näinud mu meest,” ütles ta, „te peaksite teda teadma – Anatoli Sobtšak.” Ma kujutan ette, kuidas mu ilme momentaanselt muutus, silmapilgu jooksul asendus umbusk ja kõrkus ilmse armastusväärsusega. Muidugi ma liialdan, aga midagi seesugust võis proua Sobtšak mu ilmest märgata küll. Vabandasin, aga Anatoli Sobtšakki polnud ma oma ihusilmaga kunagi näinud. Ainult televiisorist.
„Ta pidi mulle vastu tulema, aga teda pole,” ütles proua Sobtšak. „See pole võimalik, et ta ei tule, oodake pisut,” püüdsin ma teda lohutada. „Oh, seda on varem ka juhtunud,” vastas ta, korrates sama veel pärast väikest pausi. „Kusjuures mitu korda.” Ma ei saanud teda mitte millegagi aidata ja otsustasin vahetada teemat, eelistades mõistagi seda, mis mulle kõige kasulikum.
