Sel nädalal tutvustasin riigikogule oma ettepanekuid. Kokkusattumusena on just neil päevil vapustanud Eesti ühiskonda jõhker kallaletung Tartu kesklinnas. Kahtlustatavad selles juhtumis on vahistatud, kes on vastavalt neli ja viis korda varem süüdimõistetud isikud. See näitab seda, et paadunud kurjategijate käitumisjoonis on ühiskonnale tõsisem ja raskem. Selles juhtumis olid mitmed raskendavad asjaolud, nii grupiviisilisus kui ka asjaolu, et laps nägi seda kuritegu pealt. Selle kuriteo eest on võimalik maksimaalne karistusmäär kuni viis aastat reaalset vangistust. Mu sõnum on üks ja selge: riik peab jõuliselt reageerima avalikku turvatunnet lõhkuvatele, ülbetele vägivallaaktidele.

2015. aastal vabanes vanglast ligi 2000 inimest, nendest ligi 70% vabanes ilma igasuguse järelevalveta, mis tähendab, et tõenäosus uue kuriteo sooritamiseks on nende puhul suur. Ohtlike ja retsidiivsete kurjategijate puhul on sobivam meede kohaldada ulatuslikumalt karistusjärgset käitumiskontrolli, mille puhul karistus kantakse vanglas lõpuni ning siis jätkub kriminaalhooldus ka peale vangistust.

Korduvkuritegevuse vähendamisel on oluline ka välisriigi kodakondsusega kuritegusid toime pannud isikute tõhus riigist välja saatmine. Selleks kavatseb Justiitsministeerium välja töötada ruumilise eripreventsiooni programmi, et saavutada tõhusam korduvkuritegude vähenemine läbi lisakaristusena isikute riigist väljasaatmise. Ma pean rõhutama ka seda, et teatud üldohtlike kurjategijate - nagu terroristide, sarivägistajate või pedofiilide puhul - peab olemas olema ka põhiseaduspärane võimalus karistuse tavapiire ületavaks kinnipidamiseks, et kaitsta ühiskonda.

2015. aastal registreerisid uurimisasutused ja prokuratuur 32 575 kuritegu. On positiivne, et trend registreeritud kuritegude arvu vähenemisele on olnud pidev. Statistika näitas, et aastaga registreeriti ligi 7900 vägivallakuritegu, millest perevägivalla juhtumid moodustasid 38%. Sisuliselt on iga kümnes kuritegu, mida Eestis menetletakse, seotud perevägivallaga. Justiits- ja siseminister on kokku leppinud, et politsei ja prokuratuuri peamine tähelepanu peab perevägivalla puhul olema suunatud neile juhtumitele, kus kannatanuteks või pealtnägijateks on lapsed. Vägivalla puhul on olulisemaks näitajaks tapmiste arv. Vägivalla tagajärjel kaotas läinud aastal esialgsetel andmetel elu 40 inimest, mis on kahe võrra vähem kui aasta varem. Võrreldes 1994. aastaga on tapmiste tase Eestis vähenenud kümme korda, mis on kahtlemata suur muutus positiivsemas suunas. Kuid oleme veel kaugel sellest, et olukorda tingliku mõistena "normaalsemaks" pidada. Euroopa keskmine taseme saavutaksime siis, kui tapmisi poleks aastas rohkem kui 20.

Kui teiste riikide kodanikud otsustavad Eesti territooriumil kohalike elanike vastu austust õiguskuuleka käitumise näol mitte välja näidata ja sooritavad ohtliku kuriteo, siis on meie kohustus tagada, et nende inimeste koht ei oleks Eestis. Eelnõu, millega justiitsministeerium varsti välja tuleb, laiendab ja lihtsustab võimalusi nende kuritegusid toime pannud isikute väljasaatmiseks. Meie maksumaksja ei pea tasuma nende inimeste vangistuskulusid ega aitama neil seejärel, pärast karistuse täideviimist, taas ühiskonnastuda riigis, kuhu nad ei kuulu.

Kui isik on alaealisena sooritanud ohtlikke kuritegusid, siis tema potentsiaal kujuneda välja paadunud kurjategijaks on ka statistilise näitajana kõrge. Praegune olukord on selline, kui täna saadetakse süüteo toime pannud alaealine oma teo eest aru andma alaealiste komisjoni, siis sisuliselt tähendab see enamikul juhtudel manitsemist rühma täiskasvanute poolt olukorras, kus see tegu, mille eest teda hukka mõistetakse, on aset leidnud mitu kuud varem. See on absoluutselt liiga hiline reaktsioon. Sama võib kujutada ette näiliselt, kui me reageeriksime lapse kodusele pahandusele kolm kuud hiljem teda hoiatades.

Tahan pidada oluliseks seda, et me muudaksime ka väärtegude puhul, mille puhul on tegu süütegudega alaealiste poolt, karistuspoliitikat. Täna on üheks kõige levinumaks karistusviisiks rahatrahv. Mida me praktikast teame, kes selle kinni maksavad? Selle maksavad kinni isa ja ema. See reaalne mõju ja hirmutav psühholoogiline erikaal karistuse puhul on paraku alaealistele suhteliselt madal. Vähemate rikkumiste korral peab meie esmane eesmärk olema karistuse kasvatuslik mõju, mida me saame rakendada eelkõige läbi suhtlemise ning mõjutusmeetmete, mis toetavad seda, et noor ise vastutaks toimepandud teo eest. Oma teo selgitamine ja selle eest vastutuse võtmine kannatanu ees, on emotsionaalselt raskem kui näiteks alaealiste komisjoni ees oma juhtumi lahkamine. Samas, nagu on näidanud uuringud, selle mõju uute võimalike rikkumiste ennetamisel on märksa suurem. Kavatseme laiendada oluliselt meetmete hulka, mida justiitssüsteem alaealiste õigusrikkujate kohtlemisel kasutada saab. Nimetan siin koduaresti, käendust, üldkasulikku tööd.