Utoopialinn Väike-Õismäe

Väike-Õismäe oli ehitamise ajal tõeline utoopialinn, mõeldud peegeldama ideaalmaailma. Linna ulmelisust võimendavad hoonete monotoonsus ja magalarajooni tüpoloogia.

Väike-Õismäe elurajoon ehitati väga kiiresti: ehitus algas 1973. aastal ja 36 000 elanikule mõeldud rajoon valmis kolme-nelja aastaga, hiljem laiendati rajooni Järveotsa poole. Eesti arhitektuurimuuseumi direktor Triin Ojari peab oluliseks, et tänu Mustamäe eeskujule sai Väike-Õismäe puhul vältida varem tehtud vigu. „Väike-Õismäe oli pärast Mustamäed järgmine uus Tallinna elamurajoon ja selle rajamisel püüti parandada seni tehtud vigu, eelkõige planeerimispõhimõtetes,” märgib Ojari. „Koos Mustamäega tuli meie sõnavarasse sõna „mikrorajoon”, mis tähistas ühte vabaplaneeringulist kvartalit, kus umbes 9000 elaniku peale oli arvestatud kool, lasteaed, kauplus ja muu eluks vajalik,” ütleb Ojari.

„Reaalne elu paberil loodud süsteemi muidugi ei sobinud, näiteks tekkisid eraldi eesti ja vene koolid ja ikka tuli teises kvartalis koolis käia ning inimesed eelistasid sisseoste teha ühissõidukipeatuste juures või suuremates keskustes.”

Kõigepealt pidi teadma, millises hoovis sõber elas, siis mis paraadnas ja mis korrusel. Meelde tuli jätta, kas vasak- või parempoolne uks, ja nii leidiski sõbra üles.

Väike-Õismäed aga ei saa mikrorajooniks nimetada. 1968. aastal planeeritud ala oli juba „makrorajoon”, kompaktne ringikujuline linnaosa, mis polnud n-ö ühesuguse koostisega rajoonideks eraldatud.

Nõukogude ajal käis planeerimine rangelt normide järgi ning Väike-Õismäe puhul oligi küsimus selles, kuidas ja kui palju planeeringu autorid, Eesti linnaplaneerimise särav tandem Mart Port ja Malle Meelak neid norme muuta said, liites kohustuslikud mikrorajoonid üheks suureks rõngaslinnaks. Port on tagantjärele meenutanud, et muudatuste pärast käis Moskvas kõva võitlus, aga 1986. aastal saadi parima linnaosa eest Nõukogude Liidu preemia.

Elu nagu lill

Väike-Õismäe sai oma väiksuse tõttu kiiresti valmis ja oli uuslinnadest kõige prestiižikam elukoht. Port ja Meelak pidasid Väike-Õismäed oma kõige õnnestunumaks tööks just läbiplaneerituse seisukohast: rajooni selgroog oli ringmagistraal, millest kahele poole jäid elumajad ja peatuste juurde kaubandus. Ringi süda oli tehisjärv koos rohealaga, kus paiknesid koolid-lasteaiad. Nende arv vastas toonase elanikkonna vanuselisele koosseisule, sest uutesse majadesse kolisid ikka noored pered.

„Kõigepealt pidi teadma, millises hoovis sõber elas, siis mis paraadnas ja mis korrusel. Meelde tuli jätta, kas vasak- või parempoolne uks, ja nii leidiski sõbra üles,” meenutab üks 1980-ndatel nõukogulikul ideaalmaastikul üleskasvanu.

Kui miski on planeeritud väga lõplikuna, kohe kätte jõudvat ideaalmaailma silmas pidades, on seda uute ideaalide tulles keeruline muuta – äärelinnades ja Tallinna kesklinnas on kogu aeg ruumi puudu, ent „mägedel” jääb seda nüüd tihtipeale üle. Väike-Õismäe on kõige lähemal nõukogudeaegsele utoopialinnale, kus kõik oli planeeritud võimalikult hästi ja otstarbekalt, valged majad peegeldusid tiigipeeglilt, lapsed mängisid roheluses, autod ei seganud, kõrged majad vaatasid kaugusse ja peatustel olid ilusad lillenimed. Elu nagu lill – vähemalt propaganda mõttes.

Väike-Õismäe jaoks tehti tüüpprojektid ümber

Väike-Õismäe elumajad on Eesti Projektis projekteeritud viie-, üheksa- ja 16-korruselised tüüpelamud, kuid Mustamäe majadega võrreldes majade projekti kohendati ning asumi korterid on ruumikamad ja köögid avaramad.

Just Väike-Õismäele hooneid planeerides tehti projekti muudatusi. „Uues seerianumbrit 111–121 kandvas projektis on veidi suuremad köögid ja esikud, kortereid hakati ühise eeskojaga paarikaupa kokku grupeerima,” selgitab Ojari.

Väike-Õismäe on kõige lähemal nõukogudeaegsele utoopialinnale, kus kõik oli planeeritud võimalikult hästi ja otstarbekalt.

„Suurim muudatus seisnes majade kõrguses ja tiheduses. Ehkki esimene 16-korruseline elamu rajati 1974. aastal Mustamäele Tammsaare teele, oli samal ajal ehitamisel olnud Õismäe oluline osa ja aktsent tornmajad (arhitekt Paula Koido tüüpprojekt). Kogu rajoon on väga tihe ja kompaktne: nõukogude ajal loeti hoolikalt samme ning kaugust lähimast poest ja koolist. Eks Väike-Õismäe puhul räägiti nii palju planeeringust ja tsoneerimisest seepärast, et elamute juures mingist suurest uuendust rääkida ei saanud – rõngasse laotud hall paneelide mass sobis pildistamiseks vaid efektselt õhust.”

Tallinna „mägesid” planeeriti järgemööda. Väike-Õismäe ei jäänud ju viimaseks, projekti valmides hakati planeerima Lasnamäed (projekt 1970–1976, ehitust alustati 1977. aastal), kuid arhitektide töögrupp oli seal siiski suurem. Valmis Lasnamäe teadupärast ei saanudki, riigikord sai enne otsa ja Lasnamäest laulva revolutsiooni ajal nõukoguliku ahistava süsteemi sümbol.