Vabaduse väljakul käib varahommikust saadik reibas askeldamine. Noored “labidatöölised” ammutavad kahe sõidutee vahele kaevatud august mulda ja pühivad laubalt higi. Ajaloo instituudi kasvandik Mari (23) kommenteerib lõbusalt, et tööpäeva lõpus olevat “tolmunuuskamine” tavaline. See aga ei paista teda häirivat. “Väljakaevamised on vahvad,” naerab Mari, “õhtuti selg küll valutab veidi, aga see läheb varsti üle.”

Tema kõrval nõjatub labidavarrele Nele (25), kes uurib roostepunast eset, mille ta hetk tagasi mullast leidis. “Potikild,” kommenteerib ta asjalikult, “kesk-ajast.” Sellised teadmised on noored omandanud tänu arheoloog Villu Kadaka juhendamisele. Nele asetab säilme ettevaatlikult läbipaistvasse kilekotti, mis on samalaadseid “savitükke” juba pooleldi täis. Tema sõbranna Mari tähendab, et kõige rohkem leiavadki nad väljakaevamistel potikilde, savipiibutükke ja muud keraamikat.

Sekka põnevaid leide

“Vahel satume siiski ka põnevamatele esemetele,” lisab ta ja jutustab õhinal vaskmündist, mille mõni päev tagasi maapõuest leidis. “Villu Kadakas arvas, et see on pärit 17. sajandist.”

Igavamad leiud on roostes naelad ning luu- ja klaasikillud. Need visatakse ilma pikema jututa prügikasti.

“Vaadake!” hüüatab äkki kahe tüdruku kõrval askeldav Triin (25), näidates kaaslastele tillukest loomakolpa. Keskkooliõpilane Andres (17) arvab, et pealuu omanik oli mõni lind. “Tal pole ju hambaid,” põhjendab Andres oma seisukohta.

Vahepeal on kulunud metallkäru saanud mulda täis ning kollases T-särgis Reigo (23) ruttab sellega augu ääres oleva hunniku juurde, mis täieneb järjekordse mullalaariga. Nüüd hakkab tööle kopamees ja muld vinnatakse maanteele. Noorte tööliste jaoks tähendab see puhkepausi, sõbraliku seltskonnana istutakse leiukottide kõrvale maha ja hakatakse juttu vestma.

“Tööd teeme viis päeva nädalas, üheksast viieni,” ütleb prantsuse lütseumi õpilane Hele-Riin Talk (18). Palk on nagu lihttöölistel ikka, 50 krooni tunnist, kuid raha ei nimeta ükski noor enda põhimotiveerijaks. Suurem osa töölisi hindab väljakaevamiste puhul kõige rohkem füüsilist tegevust ja seda, et saab endale kena päevituse. Teisest küljest ajavad noori elevile ka sensatsioonilised leiud.

“Muidugi, alguses oli tunduvalt põnevam,” nendib äsja keskkooli lõpetanud Hans (19), kes teeb labidatööd nüüd juba kolmandat nädalat, “ajapikku muutub rutiinseks.”

Paljudel kahe sõidutee vahel töötavatel noortel oli juba varem ajaloohuvi, kuid leidub neidki, kelles minevik on alles nüüd hakanud uudishimu tekitama. “Mul on päris kahju, et ma ajalootundides enamasti lulli lõin,” märgib Hans, “tulevikus katsun end keskaja koha pealt kindlasti rohkem harida.”