Uuendatud Eesti punane raamat hindas mõnede liikide ohutasemed ümber
Erinevalt varasematest punastest raamatutest on seekordse punase raamatu liikide ohustatuse kategooriad muutunud, teatas keskkonnaministeerium.
Uues punases raamatus on kasutusel kategooriad nagu regionaalselt välja surnud (RE), äärmiselt ohustatud (CR), eriti ohustatud (EN), ohualtid (VU), ohulähedased (NT) ja puuduliku andmestikuga liigid (DD). Lisaks on kasutusel tavaliste liikide puhul tähis (LC), võõrliikidel tähis (NA) ja (NE) nende liikide puhul, kelle haruldust ei ole hinnatud.
Mitmete Eesti liikide ohustatuse aste on võrreldes eelmise punase raamatuga muutunud. Kui 1998. aastal hinnati näiteks liike rohe-kärnkonn, harivesilik ja kivisisalik haruldaseks, siis nüüd on rohe-kärnkonn äärmiselt ohustatud ja harivesilik ning kivisisalik ohualtid.
Eesti punases raamatus on äärmiselt ohustatud liikidena välja toodud näiteks järvekaur, merivart, must-harksaba ja tuttlõoke. Eriti ohustatud liikideks on nimetatud viigerhüljest, rabapüüd, tutkast, roherähni, ohualtiks peetakse lendoravat.
Samas on ka positiivseid trende: võrreldes 1998. aasta seisuga on meie samblaliikidest ohustatute kategooriast välja arvatud ning tavaliste liikide kategooriasse viidud 20 liiki (6 helviksammalt ja 14 lehtsammalt), ka on näiteks linnuliik põldvutt kategooriast ohualtid liikunud leebemasse kategooriasse ohulähedased.
Punase raamatu eesmärgiks on anda ülevaade erinevate liikide haruldusest ning liikide väljasuremisele viivatest ohtudest, seega on raamat mõeldud töövahendiks eelkõige teadlastele ja looduskaitsjatele.
Uuendatud Eesti punane raamat on koostatud Eesti teaduste Aaadeemia looduskaitse komisjoni koordineerimisel, toimkonna töös osales ligi 30 erinevate liigirühmade asjatundjat meie ülikoolidest ja vabaühendustest.
Varasemalt on Eestis Teaduste Akadeemia looduskaitse komisjoni eestvedamisel punane raamat kokku pandud kolmel korral - aastail 1979,
1988 ja 1998.
Kokkuvõtet uuest Eesti punasest raamatust saab lugeda siit.
