Jäämata rahule uue keeleseaduse eelnõu kevadise versiooniga, esitas Võru Instituut suve lõpul haridusministeeriumis eelnõu koostavale töörühmale oma muutmisettepaneku, millega oleks võru, setu, mulgi ja tartu keel saanud piirkondliku keele staatuse. Säärase staatuse on saanud näiteks rootsi keel ja saami keeled Soomes ning baski, katalaani ja galeegi keel Hispaanias.

Rahvusvahelises õiguses kaitseb neid keeli regionaal- või vähemuskeelte Euroopa harta, mille võttis 1992. aastal vastu Euroopa Nõukogu.

Kuid nüüd otsivad seaduse koostajad sõna, mis annaks eesti keele kohalikele kujudele – näiteks võru, setu ja kihnu keelele – staatuse, mis tõstaks need justkui kõrgemale murde omast, kuid sellegipoolest ei tunnustaks neid keeltena.

Sellist lahendust pooldavad haridusminister Tõnis Lukast keeleküsimustes nõustav keelenõukogu ja seaduseelnõu koostajad, selgus Eesti Päevaleht Online’iga kõnelenud haridus- ja teadusministeeriumi keeleosakonna juhataja Jaak Villeri jutust.

Ei liha ega kala

„See võitlus käib tegelikult staatuse pärast,“ möönis ka Viller . „Ma olen nõus, et selle staatuse koha pealt on mingit vahepealset varianti vaja.“

Uus termin, mida otsitakse, tähendaks keelekujusid, mis pole võrreldavad kõmri keelega, mida kõneldakse ja kasutatakse ametlikult Walesis Suurbritannias, ega bretooni keelega Prantsusmaal. „Need on regionaalkeeled, see on juba valmis termin,“ ütles Viller.

Regionaalkeele terminit ei ole keeleseaduse eelnõu koostajad soovinud seaduses tarvitama hakata. „Seda hakataks laiendama ka teistele keeltele, mitte ainult eesti keelele,“ põhjendas Viller.

Kuidas seda staatust nimetada, selle üle käib praegu arutelu. Väljapakutud sõna „piirkonnakeel“ ei sobi, kirjutas ministeeriumile Eesti Keele Instituudi direktor Urmas Sutrop, põhjendades seda muu hulgas asjaoluga, et selle ingliskeelne vaste oleks ikkagi „regional language“.

Siit paistab selge soov leida võru, setu ja kihnu keele nimetamiseks leida termin, mis ei vastaks ühelegi Euroopa regionaal- ja vähemuskeelte harta omale.

Kohalikud keeled seadusest välja?

Õhus on ka võimalus, et murrete ja keelte vahele jäävate keelekujude staatus jääb uuest keeleseadusest üldse välja. „Peame otsima muid lahendusi,“ kommenteeris Viller. „Lahendusi on mitmeid. Minister võib viia selle teema ka parlamenti, teine võimalus on, et see teema ei leia käsitlust."

Juba ammu on asjad olnud nii, et haridus- ja teadusministeeriumile alluv Eesti Keele Instituut, mis arendab eesti keelt, ja kultuuriministeeriumile alluv Võru Instituut, mis arendab võru keelt, kipuvad säärastes asjades eri meelt olema ega leia ühist pinda.

Kuluaarides on varasematel aastatel kõlanud spekulatsioonid, et riik tõrgub võru ja setu keelele seadusega lisaõigusi andmast seetõttu, et kardetakse, et see võib kaude anda võimalusi nõutada Eestis vene keele ametlikule kasutamisele suuremaid õigusi.
Kuid Eichenbaum seda arvamust ametnike suust ei ole kohanud. „Ametnikega rääkides tundub, et vene keelt ei kardeta, aga midagi ikka kardetakse,“ ütles Eichenbaum. Mida aga täpselt, pole talle selge. „Teise inimese pea sisse ju ei näe.“

Samas on nii mitmeski mõttes vene keel Eestis paremas seisus kui võru keel – venekeelsed koolid tegutsevad, aga võru keeles matemaatikat algkoolis ei õpetata. Samas ei kohalduks regionaal- ja vähemuskeelte Euroopa harta kaitse Eesti linnades kõneldavale vene keelele, kuna harta ei kaitse sisserännanute keeli, vaid põliseid vähemusi.

Ametnik: võru keel ei ole veel täielik kirjakeel

Viller tõrkus tunnistamast, et võru keelt võiks pidada praegu täielikuks kirjakeeleks. „Me ei saa öelda võru keele kohta, et neil on täielik kirjakeel,“ ütles Viller, osutades oskussõnavara puudusele.

Keelekujude hulka, mis jäävad murrete ja täisväärtuslike keelte vahele, võiksid Villeri sõnul kuuluda näiteks kihnu, setu ja mulgi keel, lisaks saarte keeled. Ka Kodaveres ja Kuusalus on kirjakeelest märgatavalt erinev vana kohalik keelekuju.

„Eestis murdeid on väga palju. Kuskile tuleks piir tõmmata, kus see murre võiks kanda keele nime,“ ütles Viller. „Eesti keelenõukogu on leidnud, et sellist asja on vaja.“

Kohalikul keelel vaja grammatikat, koolikirjandust ja meediakanaleid

Uue staatuse võiks saada keelekujud, millel on hulk tunnuseid. „Peaks olema ilmunud grammatika, sõnastikud, koolikirjandus, meediakanalid, oskussõnavara,“ loetles Viller. „Üsna palju tingimusi on võru keelel olemas.“

Kas võiks eesti riik tunnustada võru keelt päris keelena? „Ma ei prohvet, ma ei oska seda öelda. Päris välistatud see ei ole,“ ütles Viller.

Eichenbaumi sõnul kipub ministrit nõustava keelenõukogu ja ametnike omavahelistes vaidlustes, mida keeleks peetakse ja mida mitte, kaduma minema eesmärk.

„Mõnikord unustatakse asja eesmärk ära. Meil on kaks selget eesmärki: et asi oleks rahvusvaheliselt selge ja et võrukestel endil oleks kindel tunne oma keelt kasutada,“ võttis Eichenbaum lühidalt kokku Võru Instituudi püüdlused.

Võrukesed räägivad oma arust võru keelt, mitte võru murret

„Selle pooliku variandiga ei oleks meil midagi teha,“ arvas Eichenbaum. „Kui meid võetaks murdena, siis ei ole meil oma rahvusvahelises koostöövõrgustikus midagi teha. Aga peaasi on, et seadus ei keelaks ära kohaliku keele tarvitamist.“

Võru keele kõnelejad võtavad võru keelt ikkagi keelena, toonitas Eichenbaum. Samuti suhtutakse teiste Euroopa väikeste keelte arendajate hulgas võrukestesse kui võrdsetesse.

Rahvusvahelise kogemuse tarvitamine toetab tõesti märkimisväärselt väikesi keeli, mis väljasuremisest on pääsenud ja nüüd oma ühiskondlikku kandepinda laiendavad – nagu kõmri keel Walesis, võru ja setu keel Eestis ning bretooni keel Prantsusmaal.

Näiteks viimases võrukeelse ajalehe Uma Leht selle nädala numbris kirjutas Võru Instituudis töötav kohanimeuurija Evar Saar, kuidas bretooni ja kõmri keel nooremate inimeste pruugis muutuvad, toetudes oktoobris Võru Instituudi korraldatud konverentsil käinud šotlase Michael Hornby ettekandele.

Tegelikul pruugil keelavat ega julgustavat seadusetähte taga pole

Villeri jutust tuleb välja, et võru keele praegune kasutamine avalikus sfääris Võru, Põlva ja Valga maakonnas sõltub just eelkõige ametkondlikust heast tahtest. Ametnikud tohivad praegugi võru keelt ametikohustuste täitmisel tarvitada, aga võrukeelset kirja või kõnet ametkonnad pole kohustatud omal käel mõistma, rääkimata samas keeles vastamisest.

„Ametnik peab riigikeelt valdama. Kui ta valdab seda kohalikku murret, siis ta võib seda kasutada,“ rääkis Viller. „Kui ta seda ei valda, siis peab kasutama kellegi abi. Päris kohustuseks me seda teha ei saa.“

Kui kirja saatja on huvitatud, et sellest aru saadaks, võib ette tulla, et kiri tuleb eesti keelde tõlkida, seajuures võib ametkond nõuda kirja tõlkimist saatja kulul, selgitas Viller praegust korda.

Praegune seadus tsäimaja silti ei keela

Eichenbaum on rahul, et praegune seadus võru keele pruukimist ei keela, ka koolis võru keele õpetamine on lubatud.

„Kui võrukeelsed sildid on väljas, kui on tsäimaja silt, siis las see silt olla. See kõik on praegu ka sallitud,“ rääkis ka Viller.

Samamoodi käib kohalike keelte-murrete õpetamine koolides – soodsate tingimuste korral on haridusministeerium seda võimaldanud ja korraldanud. Kui on olnud lastevanemate soov, kui on võimalik sellele koht õppekavas leida ja kui leitakse õpetaja, loetles Viller tingimusi.

Paari päeva eest asja koosolekul arutanud keeleseaduse eelnõu ettevalmistav töörühm käsitab asja Villeri sõnul nii, et kui see temaatika jääb seaduses käsitamata, siis hakatakse võru keelt lugema eesti keele osaks. „Nii et selle kohta käiksid kõik needsamad reeglid kui eesti keele kohta,“ ütles Viller. "Eestikeelne asjaajamine on eestikeelne asjaajamine, kui seal on ka murdelisi jooni."