Uus moetaim sulgvõhk ja vana tuttav diifenbahhia


Uus moetaim sulgvõhk ja vana tuttav diifenbahhia
SulgvõhkArno Mikkor

Võhaliste (Araceae) sugukonna taimi on 3250 liiki, enamik kasvab troopilistel ja lähistroopilistel aladel. Eestis esineb looduslikult vaid kaht võhalist – mürgiste viljadega soovõhk ja veekogude mudases kaldaosas kasvav omapärase lõhnaga harilik kalmus.

Toataimedena on võhalised populaarsed. Sagedamini kasvatatakse neist aglaoneemasid, diifenbahhiaid, flamingolilli, monsteraid, filodendroneid, kirivõhkasid, kallasid, sõrgköisi, nõelköisi, tõlvlehikuid jt. Akvaariumitaimena kasvatatakse peittõlviku (Cryptocoryne) liike ja sorte.

Sulgvõhk (Zamioculcas) on vaid üheliigiline taimeperekond. Ainsa esindaja kodumaa on troopilise Aafrika ida- ja kagu-osas. Looduses kasvab ta rohumaadel, hõredates valgusküllastes kuivades metsas ja isegi kivide peal. Taime eestikeelne nimetus tuleneb sellest, et tal on sulgjad liitlehed. Enamasti on võhaliste sugukonna taimedel terved lihtlehed, palju harvem sõrmekujulised sõrmjad liitlehed.

Sulgvõha masspaljundamisega alustati alles suhteliselt hiljuti – 1996. aastal Hollandis. Praegu on sulgvõhk üks populaarsemaid potitaimi lennujaamades, suurtes kaubanduskeskustes ja asutuste siseruumides. Sagedase kasvatamise põhjuseks on taime vähenõudlikkus valguse ja kastmise sageduse suhtes. Päris hooldusvaba pole ükski elav taim, kuid tänu sukulentsetele ehk turdunud lehtedele ja maa-alusele kartulisuurusele mugulale on sulgvõhk võimeline vett endasse koguma ja aegamisi kasutama.

Kaunid läikivad tumerohelised paksud lehed püsivad ilusana mitu aastat. Igihalja või pool-igihalja taimena kasvab uusi noori lehti aegamisi juurde. Vahel võib sulgvõhk ka kodustes tingimustes õitseda. Kuni 7 cm pikkune roheka kõrglehega õisik on tagasihoidlik ja jääb lehtede varju. Vahel ei osata sellist rohekaspruuni organit õisikuks pidada. Sulgvõhk kasvab suhteliselt aeglaselt, kuid täiskasvanuna võivad lehed olla 60 cm pikkused. Mida vanemaks saab taim, seda tihedamaks ta kasvab.

Sulgvõhk kasvab meelsasti suhteliselt väikeses potis. Poti suuruse saab valida juurestiku järgi ümberistutamise ajal. Juurestik peaks uude potti lahedasti ära mahtuma ja natuke uut mulda peaks ka potiserva ja juurte vahele mahtuma. Üm-beristutamise ajal kevadel võib vana taime paljundamise ees-märgil ettevaatlikult jagada. Risoomi ja jämedate juurte lõikepinda peaks pärast lõikamist puusöepulbriga kokku määrima mädanike levimise vältimiseks.

Sulgvõhk on totipotentne ehk hea regeneratsioonivõimega taim. Ta on võimeline oma organist või isegi organi osast tervikorganismi moodustama. Seepärast paljundatakse aiandites sulgvõhka enamasti lehepistikutega või isegi lehekestega ehk liitlehe osadega. Need tuleb kevadel või suvel vana taime küljest eemaldada ja poolenisti kergesse liivasegusesse mulda juurduma panna. Mõne aja pärast kasvatab selline lehepistik juba uusi varsi ja lehti.

Sulgvõha kasvatamisel tasub teada, et paremini edeneb ta otsese ereda päikesekiirguse eest kaitstud kasvukohas. Hommikupäikesele avatud või lõunapoolsest aknast eemal asuv koht on väga hea. Päris akendeta ruumis peab taime lisavalgustama. Paksu tolmukorraga lehti peaks aeg-ajalt pehme niiske lapiga puhastama või taime leige veega pesema. Talvine miinimumtemperatuur ei tohi langeda alla +15 … +18 ºC. Mida soojem on ruum, seda paremini sulg-võhk kasvab. Kuiva õhuga kesk-küttega ruumis võib taime lehti vahel sooja puhta veega piserdada või niiske lapiga pühkida, aga seda pole vaja teha iga päev.

Kui taim unustatakse pikemaks ajaks (mitmeks kuuks) kastmata, siis võivad küll lehed kuivada ja variseda, kuid juured ja risoom jäävad ellu. Sulgvõhale on ülekastmine ohtlikum kui nädalaks kastmata jätmine. Kastmise sagedus oleneb ruumi temperatuurist, õhu liikumisest ja niiskusest. Kahe kastmise vahel laske mullal taheneda ja üleliigset kastmisvett pole hea kauaks potialusele jätta. Väetamisega ei maksa samuti liialdada. Piisab, kui suvel maist septembrini sulgvõhka väetada kord kuus nõrga täisväetiselahusega. Toiduks ärge sulgvõha lehti kasutage, sest kogu taim on mürgine, kui seda süüa.

Tumm piits diifenbahhia

Loe veel

Diifenbahhia (Dieffenbachia) on troopilise Ameerika 30-liigiline taimeperekond võhaliste sugukonnas. Diifenbahhiate toataimedena kasvatamine oli populaarne juba 19 sajandil. Enamik sorte on aretatud tähnilisest ja putk-diifenbahhiast. Eestis on kõige sagedasem suurte laiguliste lehtede ja mitme meetri kõrguseks kasvava varrega „Tropic Snow”, populaarsed on ka rikkalikult haruneva varrega „Rudolph Roehrs”, heledama kesksoonega „Green Magic” ja smaragdrohelise lehega „Reflector”.

Uusi ja huvitavaid sorte aretatakse pidevalt juurde. Mõnel on vaid üks jäme vars, teistel palju peenemaid harunevaid varsi. Ka lehe kujus, suuruses ja mustris on erinevusi. Ainuüksi Hollandis kasvatatakse igal aastal rohkem kui 1,5 miljonit diifenbahhia potitaime. Diifenbahhia ingliskeelne nimetus dumb cane tähendab tõlkes tumma piitsa ja tuleneb sellest, et varem anti Lõuna-Ameerika istandustes enne tööleminekut orjadele diifenbahhia varsi närida. Varte närimine ja taimemahla koos süljega allaneelamine halvab kõnekeskuse, kuid motoorika säilib. Nii kulub vähem aega lobisemisele ja rohkem tööle. Pahatihti lõppesid üleannustamised surmaga.

Diifenbahhia on mürgine ka koduloomadele, eriti puurilindudele. Kui vangistuses peetav papagoi tuppa lendama lasta, peaks diifenbahhia tema lennuruumist eemaldama või riidega katma. Vangistuses peetav eksootiline lind võib toas süüa ka mürgiseid taimi, mida nad enamasti vabaduses elades toiduks ei tarvita.

Kui me aga diifenbahhia lehti või varsi salatiks ei kasuta, sobib ta hästi kodusid ja muid soojemaid ruume kaunistama. Diifenbahhia pole nõudlik asukoha suhtes. Ta kasvab meelsamini otsese päikesekiirguse eest varjatud paigas, kus õhutemperatuur on vahemikus +16 … +25 ºC. Lakke kinnikasvanud või alt laasunud kõrge varrega taime on kerge noorendada. Kevadel või suvel tuleb sellisel taimel vars lihtsalt lühemaks lõigata. Lõikekohast väljaimmitsevat mahla ei tohi lasta nahale sattuda, sest see võib põhjustada nahaärritust või villide teket. Äralõigatud varre tipuosa võib paljundamiseks kasutada, kui see juurdumiseks vette või kergemasse mulda istutada. Allesjäänud varre-osa kasvatab mõne nädalaga uinupungadest uued võsud.

Diifenbahhiale meeldib samuti kasvada suhteliselt väikeses potis. Kui suur ja kõrge taim raskuse tõttu püsti püsida ei taha, võib taime koos väikese potiga suuremasse panna ja kahe poti vahe ümberkukkumise vältimiseks kividega täita.

e-kaubandus konverents
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare