Uus sõjalaev märkab gaasijuhtmega trikitamisi
Briti kuninglikult mereväelt soetatavad laevad on eelkõige mõeldud miinitõrjeks, kuid mereväelased kinnitavad, et vajaduse korral saab nendega jälgida ka seda, mis toimub palju kära tekitanud Läänemerre rajatava gaasijuhtme ümber.
Eelmise nädala lõpul võis mereväe meeskond lõpuks Sakala pardale astuda. “Kui seda lähedalt vaadata, siis on ju näha, et suurt ja vägevat relvastust selle peal ei ole,” ütles laeva vastne komandör leitnant Ain Pärna. Kõige tähtsam aluse peal asuv seade pole üldse kahuritoru, vaid eriti tundlik tänapäevane sonar, mis on mõeldud meremiinide avastamiseks juba enne seda, kui nad Sakala kiilu alla satuvad. “Selle laeva sonar on võimalik lasta kuni kahesaja meetri sügavusele, mis tähendab, et kogu Läänemeri on peaaegu selle ulatuses, rääkimata Eesti vetest.”
Aga Eesti mereala on ekspertide hinnangul kahe maailmasõja jooksul maailmas kõige rohkem mineeritud. Hinnanguliselt on Läänemeres siiani vähemalt 80 000 Esimesest või Teisest maailmasõjast jäänud miini. Suur osa neist on Eesti vetes või siin lähedal. Keskmiselt on viimasel ajal eri mereväeõppuste käigus ohutuks tehtud 140 miini aastas. Kui sellise tempoga jätkata, siis lihtsa arvutuse järgi jätkub tööd veel 571 aastaks.
Aga nagu tunnistab leitnant Pärna, siis annavad uued ja seniste mereväe miinijahtijatega võrreldes täiesti uue tasemega laevad kindlasti tööle hoogu juurde. “Praegu mereväe kasutatav miinijahtija Sulev ehitati 1958. aastal ning Sakala 1990. aastal. Teiseks, Sulev oli algul ehitatud miinitraaleriks. Sakala on aga kohe miinijahtijaks ehitatud,” lisas Pärna.
Silmad torujuhtme kontrolliks
Täpselt samasugusest uhkusest uute laevade üle pakatab mere-väe ülem kaptenleitnant Igor Schvede. Kuid ta toob esile veel ühe endiste Briti miinijahtijate omaduse. “Kui vaja, siis muidugi saaksime Läänemerre rajataval torujuhtmel ja selle ümber toimuval silma peal hoida!” hüüatab ta kahtleva küsimuse peale. “Ainult ülesannet on vaja!”
Kuigi miinijahtijate põhiülesanne on merepõhjas lebavate miinide väljapeilimine, võivad nende tundlikud sonarid tegelikult jälgida ja kontrollida kõiki merepõhjas olevaid inimeste tehtud objekte. “Põhjas lebava pudeli äratundmine pole mingi probleem,” kinnitab Schvede.
Saksa-Vene ja nüüd osalt ka Hollandi omanike kavatsuste kohaselt Läänemerre rajatava torujuhtme puhul on väljendatud ka kahtlust, et rajamise käigus võidakse merepõhja lisaks plaanida muidki seadmeid. Nende laevade sonaritega on aga võimalik vajaduse korral heita pilk sellele, kas torujuhe on selline nagu lubatud, ning avastada väiksemgi kõrvalekalle sellest, milline üks ümarik toru peaks tegelikult välja nägema.
“Muidugi ei saa me midagi teha, kui toru peaks mõne koha pealt kulgema näiteks Soome territoriaalvetes, kuid rahvusvahelistes vetes pole mingit probleemi,” sõnastas Schvede põhilise piirangu. Praeguse kava kohaselt ei peaks see aga takistuseks saama, sest toru peaks Soome pool kulgema siiski põhjanaabrite majandusvetes. “Ja allveelaevu ei avasta nendega ka arvatavasti, sest ükski neist poleks nii rumal, et jääks meelega sonari ette,” arvas ta. Põhjuseks on see, et sonariga liikumine toimub selleks liiga aeglaselt, vaid kuni viis-kuus sõlme tunnis.
Neljapäeval Briti ja Eesti kaitseametnike allkirjad saanud Sakala üleandmise akt ei tähenda aga veel, et laev jõuaks kohe-kohe kohale. Meeskond, kelle esimesed liikmed on Ühendkuningriigis kuiva trenni teinud juba kaheksa-üheksa kuud, alustab nüüd merekatsetusi. “Esimene sõit läheb täiendavaks treenimiseks hoopis ümber ·otimaa põhjatipu. Kõik, nii sadamas manööverdamine kui ka merelolek vajab esialgu harjutamist,” selgitas komandör Pärna. “Aga aprilli alguses tahaks Tallinnas olla.”
Sakala üleandmist ilmestas mereilm
•• Neljapäeval Šotimaa pealinna lähedases Rosythi sadamas toimunud Sakala üleandmise tseremooniaks kulunud 15 minuti jooksul said osalejad tunda päikest, lund, vihma ja tormituult.
••Meretuulele valla sadamakail oli nii merekarudel kui ka kõrgetel külalistel tegemist, et tuul neid ära ei viiks. Laeva üleandmisele ametliku käigu andnud Briti kuningliku mereväe esindaja kommodoor Charles Stevenson ja Eesti kaitseministeeriumi kantsler Lauri Almann jõudsid allakirjutamiseks valmis pandud laua juurde hetk enne seda, kui tuul oleks neile valmis pandud tähtsad paberid ära kandnud.
•• Paarikümnepealine publik oli vaatamata ilmale Sakalast vaimustatud. “Teie laeva tumehall värv on hoopis lahedam kui meie kuningliku mereväe helesinine,” nentisid kohalolnud britid peaaegu üksmeelselt.
Kolm laeva, eri võimed
Sakala, Cowan, Ugandi
Miinijahtijad
•• Sakala on üks kolmest Suurbritanniast soetatud miinijahtijast ja see tehing läks Eesti riigile maksma 800 miljonit krooni.
•• Esimene laev, mis sai nime Vabadussõjas osalenud Briti eskaadri komandöri admiral Cowani järgi, on juba teenistuses. Viimane laev, mille nimeks saab Ugandi, saadakse plaanide kohaselt kätte umbes aasta pärast samal ajal.
•• Admiral Cowan ja Sakala on varustatud ühesuguste sonaritega, millega on võimalik tuvastada miine juba enne seda, kui laev neist üle sõidab. Ugandile aga paigaldatakse Eestis nn külgsonar, millega saab merepõhjast tunduvalt laiema pildi. Kuid seda alles laeva järel.
