Uus vangla
Et maja on juba isegi vange otsast otsani täis, aga minister Rask toob neid aina juurde! Linnapea Ansip ise käis minu juures ja palus, et ma koos temaga Tartusse sõidaksin ja vaataksin oma silmaga, kuidas Rask vangimaja lõhki tahab ajada. Mina muidugi eriti sõita ei tahtnud, sest Tartu on kaugel ja mul on sellest linnast ainult halvad mälestused – vanasti, kui Jaan Tõnisson veel elas, sai tal ikka külas käidud ja need visiidid lõppesid alati hirmsa joominguga. Aga noh, nüüd on Tõnisson surnud. Ainult tema kuju on Postimehe toimetuse juurde noortele hoiatuseks püsti pandud – kurb, kuid aus jäädvustus ajast, mil Koodi-Jaan end piparmündiliköörist roheliseks jõi.
Jah, mu vaese napsimaia sõbra lõpp oli kurb! Andsin meeleliigutuse tõttu Ansipile järele ja sõitsingi koos temaga Tartusse.
Peab ütlema, et vangla olukord oli tõesti jube! Vangimaja oli inimesi paksult täis, ma jalutasin päris kongiakende ligidale ja nägin, et vangid olid pressitud täitsa vastu trelle, paljud kisendasid suures valus, aga valvurid ei hoolinud sellest, vaid seisid katusel ja toppisid Märt Raski juhatusel aina uusi ja uusi röövmõrtsukaid luugist sisse.
“Mida te ometi teete, kas te ei näe, et sinna rohkem ei mahu, juba vihmaveetorudest ajab välja!” karjusin mina, sest nii see tõesti oligi, igast vihmaveetorust vaatas välja kellegi jalg või käsi ning üks tagumik oli tunginud isegi läbi kivimüüri. Lühidalt, vangla ähvardas iga hetk lõhkeda, aga Rask katusel kiristas hambaid ja kähistas, et vähemalt 1000 vangi litsub ta sinna sisse igal juhul. Häbi oli vaadata, kuidas soliidne härrasmees suure nuia võttis ja sellega õnnetuid kelme katuseluugist sisse tampis nagu teeks endale talvekapsaid. Ühel vangil, kes varem lihtsalt nägupidi vastu akent oli litsutud, lõikasid nüüd trellid silmnäo kuueks ruuduks. Ma soovitasin Ansipil kutsuda kohale tuletõrje ning lasta pritsimeestel Rask sealt katuselt veejoaga alla kupatada, enne kui asi halvasti lõpeb.
“Aga mis neist vangidest saab, kes veel väljas on? Ei tahaks, et nad linna peale jooksevad!” küsis Ansip.
“Paneme need hakatuseks auto pakiruumi, viime minu juurde ja ma hoian neid määratud aja oma pööningul kinni!” tegin ma ettepaneku.
Nii tegimegi. Pööningul jäi ruumi ülegi ja ma ütlesin, et Ansip võib mulle veelgi vange tuua, kui nad Tartusse ära ei mahu. Vett ja leiba mul jagub.
