Uus vene-poliitika
Ei see head tähenda! Naisterahva asi, neil on ju hell hing ja soe süda, nemad muudkui katsuvad kõiki lepitada ja iga viimasegi matsiga hästi läbi saada. Nemad ei saa aru, et ainuke õige poliitika, mida tibladega ajada tasub, on seista, kaigas käes, piiril ja kõrvetada iga kümne minuti tagant ida poole leegiheitjaga, nii et maa must!
Kingissepa püüdmine. Selline tõhus poliitika töötati välja Vabadussõja ajal ja see tõi otsekohe suurt edu. Laidoner laadis soomusrongid madjakatega mehi täis ning mitte ainult et ei hoidnud piiri puhtana, vaid kihutas ka Venemaa enda territooriumile ja lõi sealgi korra majja.
Eks siis oli ka neid, kes tahtsid midagi “uut” välja nuputada, alati leidub selliseid inimesi, kellele vanad head tavad mitte kunagi ei meeldi ja kes muudkui katsuvad tulla lagedale millegi eriskummalisega. Jaan Poska näiteks oli üks selline mees. Temal, olge lahked, tuli pähe niisugune asi nagu “Tartu rahu”! Et kirjutame tibladega koos ühele paberilipakale alla ja vaatame mis saab. Laidoner alguses muidugi vaidles vastu, et mida me siin ikka kirjutame, parem võtame labida ja peksame neile sellega vastu pead, aga lõpuks lõi käega – las poiss proovib!
Noh, tehtigi siis see Tartu rahu, aga samal ajal kui paberitega jännati ja leegiheitja ilma tööta seisis, algas piiril otsemaid hirmus kihin ja kahin, just nagu sipelgad oleksid valla pääsenud, ja noh, olge lahked – roniski üks Viktor Kingissepa nimeline isik Eestisse. Oi, küll tuli palju vaeva näha, et teda kätte saada! Mina olin siis väike poiss, alles 12-aastane, aga mäletan selgesti, kuidas teda igalt poolt otsiti. Meidki saadeti klassiga paari maja läbi kammima, kõik koolilapsed käisid sedasi politseile abiks, ja lõpuks Reaali-poisid leidsidki ta üles ja said selle eest preemiaks ekskursiooni Riiga. Kingissepp lasti kenasti maha, visati järve ning mõneks ajaks oli rahu jälle majas. Vene-poliitika oli karm, kuid õiglane – leegiheitjaid sülitasid ida poole tuld ja kord aastas loobiti Nõukogude Venemaad ka kividega. Eesti riik õitses rahus.
Kuidas tuli danov. Aga 1940. aastal hakkasid jälle “uue poliitika” inimesed pead tõstma. Nüüd oli neile siis tulnud pähe selline mõte – ühendame Eesti ja Venemaa raudteega! Nupumehed! Siiamaani oli ainuke raudtee Sinimägedes, niimoodi tiblade poole kaldu, et soomusrongil oli võimalik hirmsa hooga otse nende keskele söösta nagu pomm, ja jubedat hävingut külvata. Vastupidises suunas sõita polnud selle raudteega üldse võimalik. Aga nüüd siis, jah, tuldi välja “uue poliitikaga” – et ehitame sellise raudtee, millega ka Venemaalt saab meie poole sõita ja vaatame, mis saab! Vanemad inimesed hoiatasid küll, et ärge mängige, lõhute silmad ära! Et kas see siis teadmata on, mida sealt tiblade poolt tulema hakkab! Keerake parem leegiheitjale võimsust juurde! Aga “uue” huvilised ei kuulanud neid ja tegidki selle neetud raudtee valmis. Ning esimene asi, mis sellega Eestisse saabus, oli danov. Mis edasi sai, seda teate isegi.
Hüljatud kasarmud. Nii et te saate nüüd aru, miks ma olin nii suures mures, kui kuulsin, et Kristiina Ojuland on välja kuulutanud uue idapoliitika. Märke selle kohta, et asjad viltu hakkavad minema, olin ma märganud juba varemgi – ma mõtlen seda plaani lammutada maha vanad head kasarmud ning ehitada nende asemele kunstimuuseum. See mõte ei meeldinud mulle sugugi. Need kasarmud olid muidugi üsna korrast ära, aga mina hoidsin seal ikkagi ühte väga head, ehkki veidi roostes ja ilma käepidemeta husaarimõõka ning kahte sellist hööveldamata lauda, millest oli löödud läbi pikk nael. See on ka üks väga hea relv, millega vehkida! Nüüd olin ma sunnitud nii mõõga kui lauad oma kartulikeldrisse tassima, samas kui kasarmus oleksid nad olnud palju rohkem käepärast. Muidugi, ega mõõk ja lauad ise ei võitle, kasarmud oleks tulnud maast laeni soldateid täis toppida, nii nagu Laidoneri ajal. See on minu meelest ainuvõimalik vene-poliitika – igal pool kasarmud ja mõõgad ja naelaga lauad.
Ojulandi meetod. Seda ma uuele välisministrile seletama läksingi. Preili Ojuland võttis mu lahkesti vastu ja kuulas viisakalt lõpuni. Siis naeratas niimoodi salapäraselt ja pakkus mulle küpsist.
“Ma mõistan, et teie eas tunduvad igasugused uuendused häirivad,” ütles ta. “Aga vaadake, maailm pole enam selline nagu Laidoneri ajal.”
“Paraku!” ohkasin ma kibedalt.
“Jah, see on võib-olla tõesti kurb, aga midagi pole parata!” seletas Ojuland. “Me peame kohanema. Enam ei sobi leegiheitjatega möllata, meid hakataks Euroopas naerma! Ja naelaga laud pole ka tänapäeval enam mitte mingi relv. Ei, härra Orav, me peame oma suhted Venemaaga hoopis uutele alustele seadma! Meil on uued meetodid!”
“Ma tean, millega see lõpeb,” pomisesin ma süngelt. “Need uued meetodid...”
“Mürk!” ütles Ojuland ja vaatas mulle silmade särades otsa. See väike sõnake oli pudenenud tema kaunitelt huultelt nagu tilluke pärl.
“Mürk....” kordasin ma vapustatult. “Te ütlesite mürk?”
Ojuland noogutas.
“Jah, mu kallis härra! Ei mingeid jälgi, mitte mingit barbaarset leegiheitjatega maadlemist. Vaid tilgake joogiklaasi või kohvitassi – ja kõik!”
“Preili minister!” hüüdsin ma nüüd, ajasin end kepi najal püsti ning kummardusin maani. “Andestage mulle, vanale narrile, et ma noortes kahtlesin. Armas laps, nüüd võin ma rahus minna, sest minu silmad on seda näinud.”
Jah, ma läksin tõesti veidi härdaks. Aga mul oli nii hea meel ja nii kindel tunne südames. Sõbrad, Eestimaa elab edasi! Meie noored saavad hakkama, kindel see!
