Väärtuslikud majad kaovad kui tina tuhka
Üleeilne Eesti Päevaleht kirjutas, kuidas riigikohus soovib Tartus endale Toomemäele uue maja ehitada ning tahab selleks lammutada kaks arhitektuurimälestist. Miljööväärtusliku keskkonna ja mälestiste vastu kavandatavat barbaarsust pehmendatakse sõnaga „teisaldama”: majad ju kõigest võetakse koost lahti ja viiakse uude asupaika. Kus see koht on ja mis saatus maju ees ootab, pole teada.
Varasemad kogemused osutavad selgelt, et majade teisaldamine on Eestis jäänud vaid sõnakõlksuks, sest lahti võetud majad vedelevad kas kusagil kuuri all või lõpetavad küttepuiduna.
Viimaste aastate eredaim näide on Tallinna kesklinnast, kus Pärnu mnt 31 krundil võeti 2007. aasta suvel koost lahti kaks väärikat maja. Krundi omanik tahtis 1881. aastast pärit historitsistlikud elamud lammutada, et nende asemele ehitada suur ärikeskus. Linn ei tahtnud seda lubada ja taotles majadele muinsuskaitset, kuid muinsuskaitse eksperdinõukogu ei nõustunud. Asjasse sekkus muinsuskaitseentusiast Mika Orava, kes lubas majad teisaldada. Linnavalitsus toetas nõuga, krundi omanik lubas rahalist abi ja nii võetigi majad rõõmsas üksmeeles koost lahti lootusega need 2009. aasta kevadeks juba uues kohas püsti panna.
Lammutamisega lugu ka lõppes, sest edasi ootasid Mika Oravat takistused. Presidendi kantselei oli algul meelsasti päri mõttega, et majad püstitatakse uuesti Kadriorus Kadri teel, kus neist saab eakatele mõeldud toetatud elamise kompleks. Nii aga ei läinud, sest samale krundile oli silma heitnud toonane president Arnold Rüütel.
Lühike mälu
Lõpuks ei saanud krunti ei Rüütel ega muinsuskaitsja, aga mis täpselt juhtus, ei tundu enam kellelgi meeles olevat. „Presidendi kantselei ei ole andnud kunagi mingeid siduvad lubadusi, mis seoksid Kadri tee 3/5 kinnistut ja nn seeniormajade projekti,” ütles kantselei avalike suhete juht Piret Pert.
Hooned olid seni hoiul Eesti vabaõhumuuseumis. „Mingit raha me selle eest ei küsinud, aga lõputult ei saanud neid siin hoida. Nad olid küll pakitud, aga materjal ju ikkagi hävib. Lõpuks olime sunnitud paluma, et omanik nad ära viiks,” meenutas Rocca al Mare turundusdirektor Piret Järvan 2008. aastat. Vahepeal otsis Mika Orava uut krunti. „Mulle öeldi, et kesklinnas ühtki vaba krunti ei ole ja lõpuks anti üks krunt Stroomi ranna juures Alasi tänaval. Aga seal läks paberitega nii kaua aega ja lõpuks öeldi, et hoonestusõigusega läheb veel kaks aastat. Siis aga juba visati majad ka vabaõhumuuseumist välja,” meenutas Mika Orava.
Mannetu koostöö
Mis siis edasi sai? „Mul tuleb alati raev peale, kui ma selle asja peale mõtlen. Neid maju ei ole enam. Õnneks sai osa detaile kasutada ära Mon Repos’ renoveerimisel, aga suurem osa läks lihtsalt küttepuuks,” ütles Orava. Tallinna kultuuriväärtuste ameti miljööalade osakonna juhataja Riin Alatalu mäletab loost veidi teistsugust versiooni. „Nende endi asjaajamine venis, nii et pabereid ei saanud ega saanud korda,” meenutas ta.
Oli siis kuidas oli, aga praeguseks on selge, et lippude lehvides alanud projekt jooksis mannetult liiva ja väärtuslikud hooned hävisid, sest majade lammutamisest edasi mõelda ega koostööd teha ei suudetud.
Majatäis paekivi haihtus
Tallinnast Narva maanteelt „kadus” praeguse metodisti kiriku lähedusest hoone. Lammutusluba saadi jällegi lubaduse vastu maja mujal püsti panna. Paraku seda ei tehtud ja salapäraselt kadus ka hoone ehitusmaterjal: korralikud klombitud paekivid. „Paas ei ole just materjal, mis õhku haihtub. Kui selle jäljed kätte leiate, öelge meile ka,” muigas Tallinna miljööalade osakonna juhataja Riin Alatalu kibedalt.
Õnneks on võimalik leida ka üks positiivne näide teisaldamisest.
Muinsuskaitsja Mika Orava suutis 1990-ndatel lammutamisest päästa Tallinnas Pärnu maantee ääres asunud väikese neogooti stiilis puukabeli aastast 1891. Nüüd asub kabel Pikva mõisas.
