Vabadussõja võidusamba autoril uued pöörased ideed

Vabadussõja võidusamba üks autoritest Rainer Sternfeld kinnitab intervjuus Eesti Päevalehele, et tal keerlevad peas uued pöörased ideed, mida ta varsti kavatseb realiseerima hakata.

Kuidas te täna, mõned päevad pärast Vabadussõja võidusamba avamist avamispäevale tagasi vaatate? Milliseid emotsioone see teis praegu tekitab?

Leian end pidevalt tagasi mõtlemast neile hetkedele. Kogu aeg. Automaatselt. Küll presidendi kõnele, küll inimeste emotsioonidele. Eriti sellele hetkele, kui vabaduse rist valgustati ja väljakul valitses täielik vaikus. Peas mängib „Pro patria” oratoorium. See on ikkagi nii tugev tunne.

Lõppes see kõik teie jaoks hetkega, mil rist täies valguses särama pandi?

Kindlasti mitte. Tahtsime ikkagi näha, kuidas sammas päeval hakkab käituma ja sellel ööl me magama ei läinudki. Tulime päikesetõusul siia nõlvale ning vaatasime, kuidas sammas päikesetõusu ajal paistab.

Ja kuidas sammas siis mängis?

Väga mõnusalt! Päikesetõusu ajal on punakas-kollakas värv, sammas mängib ja võtab kõik omaks. Nii nagu me oleme öelnud, et sammas elab ja hingas ühes meiega. Täna (eile – toim) on väga päikeseline ilm ja taevas pole ühtegi pilve, nii nagu oli 22. juunil. Nüüd on näha, et sammas võtab selle helesinise värvuse endasse. Ja kui Toompea poolt alla tulla, siis on sambas näha rohekat värvust – ta tõmbab endasse nõlval olevate 260 aasta vanuste pärnade värvuse. 23. juunil, võidupühal, tuli üks autoritest Kadri jaanitulele mineku asemel hoopis siia samba juurde ja tegi kahetunnise video. Vaatas, kuidas inimesed kõnnivad ja suhtlevad enne ja pärast samba valgustamist. Vaatasime seda hiljem ja nägime, kuidas inimesed lähenevad lillekimpudega aupaklikult. See on niivõrd austav tunnustus. Naised jäävad risti ees rohkem mõttesse kui mehed. Lapsed loevad teksti ja tahavad sammast katsuda. Hästi oluline, et kõik rahvused, mitte ainult eestlased.

Kompleks on hakanud elama?

Jah, autoritena on meil selle üle väga hea meel. Kõik on nii loomulik. Täpselt selline, nagu me ette kujutasime. Sealt nad tulevad, siin on pingid, siin nad istuvad. Seda on raske seletada, aga niivõrd ülev tunne on näha oma tööd füüsiliselt.

On kõik ikka täpselt selline, nagu tahtsite, või on midagi, millega te rahul pole?

Eks mul on ikka ideid, kuidas oleks võinud paremini teha. Aga kui me võtame sisu, mitte vormi, siis ma olen rohkem kui rahul. Me suutsime sellele mälestusmärgile rohkem tähendust anda aja jooksul, mil me seda tegime. Valmimise protsessi jooksul omandas ta veel oma tähenduse, ta tuli niivõrd raskelt eesti rahvale kätte ja nüüd on tema väärtus meie jaoks seda suurem. Muidu oleks ehk nii olnud, et kergelt tuleb ja kergelt läheb. Nüüd on ta aga tõesti välja teenitud.

Teeb see haiget, et sammas pole pälvinud kõigi eestlaste heakskiitu?

Jumal tänatud, et on erinevaid arvamusi! Sada protsenti toetust ühele asjale pärineb ühest teisest perioodist, mil valima mindi ühte kandidaati. Kui praegu on umbes 70 protsenti toetajaskonda, siis see on väga kõrge. Kõige parema paralleeli saab alati tõmmata valimistega. Näiteks hiljutistel Leedu presidendi valimistel toetas naiskandidaati 70 protsenti inimestest ja seda arvatakse olevat kõigi aegade kõige kõrgem protsent demokraatlikus riigis. Mul on hea meel, et on kriitikat. Meile on see väga palju kasuks tulnud, sest igasugune kriitika äratab alati alalhoiuinstinktki, et sa pingutad rohkem ja pingutad selleks, et oleks parem. Ja kogu kriitika pole olnud ju lahmiv. Kriitika, millest oli kasu, sellest võtsime kinni. Seal oli niivõrd palju detaile, millest võikski rääkima jääda.
Lõppkokkuvõttes oligi kogu see protsess nii valuline just seetõttu, et ei olnud sellist hääletusprotsessi, et kolm poolt ja üks vastu ning siis läheb, vaid oli konsensuslik lähenemine, mis tähendab seda, et kui üks oli vastu, siis asi töösse ei läinud. Selles suhtes oli see kvalitatiivselt hea, aga ajaliselt võtab rohkem aega. Eks siis oligi vaja seda tähtaega edasi lükata. Inimesed annavad andeks selle, et jäime pool aastat hiljaks asjaga, mis on nagunii 90 aastat hiljaks jäänud, aga kvaliteedis ei saa allahindlust teha. Selles mõttes on meil südametunnistus puhas.

Kas ja kui palju häirisid teid samba valmimise ümber olnud skandaalid – näiteks Aivar Reivikut kahtlustati selles, et ta on läbi rääkinud samba valgustuse ostmist oma firmalt või et klaasblokkides on suitsukoni jne.

Mind ei häirinud see isiklikult. Mind häiris pigem see, et meie tegeleme igavikulise teemaga ja siis tuuakse sinna sisse päevapoliitika. See oli minu meelest natukene labane.

Mingi periood oli selline, kus hästi palju keskenduti tehnole – à la poldid paistavad jne. Justkui nad kõik oleksid olnud tohutud poldispetsialistid. Või et klaas on kollane. See oli natukene valus, kuidas kuritahtlikult moonutatud infot levitati. See ei olnud valus meie kui autorite jaoks, sest meie teadsime, mida me teeme, ja me teadsime, et see tulemus tuleb hea ja et me teeme kõik selleks, et see tuleks hea. Aga see oli valus nendele, kes meid on toetanud ja meid usaldanud ning kes võisid mõelda, et kas tõesti on nii, kas tõesti meie usaldust kuritarvitatakse. Aga selles mõttes on hea tunne, et kohaletulnud ning ka telerist tseremooniat vaadanud inimesed nägid, et autorid ja kogu projekti meeskond ei vedanud alt.

Veidi need poldid ju paistavad…

Paistavad jah ja ma ei ole selles mõttes tõesti sellega rahul, et meie esialgse idee järgi nad ei pidanud paistma. Aga selle konkreetse konstruktsiooni lahenduse puhul see oli nii ja teisiti polnud võimalik. Täna on mul muidugi idee, kuidas seda ilma poltideta teha.

Leping tehti 64 miljoni peale tšehhidega ning sammas pidi olema üleni klaasist. Aja möödudes selgus, et nii pole võimalik ning kasutada tuleb ka betooni. Kas samba maksumus poleks selle tõttu pidanud väiksem olema?

See raha oli ikka koos betooniga. See, et sammas oleks täielikult klaasist, oli autorite esialgne visioon sellistel tingimustel, kus plokid oleksid käsitsi valatud ning ploki paksus on 20 cm. Nüüd on see viis sentimeetrit. Sellise lahenduse puhul ilma betoonita polegi seda võimalik teha. Kardeti ju seda, et konstruktsioon paistab läbi ja sisse jääb nn müra. Aga tegelikult on ta ju siiski suhteliselt puhas. Eriti keeruline on see, kuidas tagada võrdväärne tulemus nii päeval kui ka öösel.

On see tagatud?

Minu arvates on. Kõige rohkem paistab see efekt välja seljaga päikese poole seistes ning samba poole vaadates. Siis lööb sammas täielikult särama. Täitsa huvitav on ju näha kesksuvel midagi jäätunut. See ongi tore, et ta elaks. Mulle ei meeldiks, kui see sammas oleks staatiline ja igalt poolt ühesugune. Praegu ta muutub ajas – nii ilmaga, aastaaegadega kui inimeste meeleoludega. Ta on väga elav.

Kuidas te avaetendusega rahule jäite? Minu jaoks oli see küll pidulik, aga pisut minoorne ja ma oodanuks veidi rõõmsamat muusikalist lahendust. See sündmus oli ju iseenesest ikkagi positiivse alatooniga.

Eks see minoorsus hakkab pihta sellest, et meil pole isegi peale hümni kombeks plaksutada, kuigi oli tunda, et inimesed tahtsid seda teha…

…ja kui mõni seda tegi, siis vanemad inimesed vaatasid kohe kurja pilguga, et nii ikka ei kõlba!

Vaatasid jah. Ühest küljest on see küll kaunis, et inimesed tõesti nii väga austavad oma riiki, et ei taha isegi plaksutamisega seda austust rikkuda. Aga teiselt poolt oleks ikka õige teha seda, mida süda käsib. Aga üldiselt jäin ma tseremooniaga meeletult rahule. See oli põhjamaine ja rääkis meie lugu, mis on hästi tähtis: me oleme siia maale tulnud ja me ei kavatse siit ära minna. See, et me oleme nüüd taas 18 aastat vabad olnud ja räägime ikka eesti keelt, näitab, et eestlased on vaimult kogu aeg vabad olnud. Oratoorium pani ka paljud inimesed kindlasti taas mõtlema sellele, miks 23. juuni kalendris ikkagi punaseks on tehtud.

Mul õnnestus rääkida Läti ja Soome kaitseministriga ja nad olid väga vaimustunud. Soome kaitseministri jaoks oli see väga isiklik sündmus, sest tema vanaisa võitles vabatahtlikuna Vabadussõjas Narva all. See on väga suur asi tulla võõrasse riiki võitlema sõtta. Eesti Vabadussõjas osales 18 rahvust, kaasa arvatud venelased ja juudid. Seetõttu on minu jaoks väga solvav rääkida natsismist. Kuidas see saab olla natsisümbol, kui see on tehtud enne seda, kui natsism üldse tekkis? (Sternfeld peab silmas Vene uudisklippi, kus kritiseeriti samba sümboolikat – toim). Nii et ma olen tseremooniaga väga rahul – valgus, muusika. Võib-olla oli see meeldetuletuseks vajalik.

 
Kui tegu oleks olnud vabaduse monumendiga ja mitte Vabadussõja monumendiga, nagu ta ümber formuleeriti, kas siis oleksite samasuguse töö teinud? Mis võiks abstraktset vabadust kujutada?

Meil oli tegelikult päris palju ideid. Üks hästi tore idee oli see, et monument oleks olnud justkui üks suur linnutiib, mis on kinnitatud vaid ühes kohas ja oleks siis laiali läinud. Pooleldi oleks sellest tekkinud justkui laulukaar, mis eest ja tagant avatud. Aga ei tundunud, et seda mõistetakse. Ja teiseks – jutt käis Vabadussõjast. Mida enam lugesime konkursitingimusi ja sellest rääkisime, seda enam hakkas selgeks saama konkursi tõeline eesmärk. Võib-olla see ongi üks põhjustest, miks me võitsime, sest me tõepoolest pühendusime Vabadussõjale.

Mil määral olete oma tööd välisriikides tutvustanud ja milliseid hinnanguid te saanud olete?

Ma töötan rahvusvahelises energiakontsernis ABB ja minu igapäevane töökeel on inglise keel. Vastutan kõigi Balti riikide arengu eest ja mul õnnestub seetõttu iga päev rääkida päris paljude rahvuste esindajatega. Naaberrahvad mõistavad väga hästi, mida tegime.

Käisime Soomes Põhjamaade klaasiassotsiatsiooni teaduskonverentsil, kuhu meid kutsuti lõpuettekandena rääkima, mida teeme. Lõpuküsimused ei tulnud aga enam klaasi, vaid suures osas sisu asjus. Ühes Saksa ajalehes ilmus asja selgitav artikkel. Ja muide – venekeelne ajakirjandus Eestis on kajastanud kogu seda asja märksa objektiivsemalt kui eestikeelne ajakirjandus.

Välismaalt pakkumisi olete juba saanud?

Me oleme Eestist saanud ühe huvitava pakkumise. Keegi ütles, et võiksime hakata tegelema Saaremaa silla ehitamisega. Naeramegi omavahel, et uus projekt on siis teada. See on ka ju Eestis sama igavikuline teema olnud ja mina olen igal juhul silla poolt. Aga välismaalt praegu pakkumisi pole veel olnud.

Avaldasite lootust, et teie elutöö pole selle sambaga tehtud. Kuid mida suuremat võib veel teha kui ühe riigi Vabadussõja võidusamba?

See on tõesti selline materialiseerunud asi, mis annab igavikulise tähenduse. Ma tegelen igapäevaselt innovatsiooni juhtimisega ja see on raske töö, mitte niisama peibutuspart, mille taustal lipukest lehvitada. Selle tulemusena saabubki ju heaolu ja sellega tahan ma tegeleda. Olen nüüd ühe suure kuluprojektiga maha saanud, nüüd tahaks hea meelega tegeleda ühe tuluprojektiga.

Koos teie neljase seltskonnaga – teie, Andri Laidre, Kadri Kiho ja Anto Savi?

Ma ei välista seda, ma hea meelega teeks. Oleme nii kokku kasvanud, et näiteks Andrus Laidret nägin viimase aasta jooksul rohkem kui oma abikaasat. Kindlasti ma tahaks midagi teha. Ma olen natukene hull inimene ja mul on pöörased ideed. Ma ei taha öelda, kuid mul on mõned mõtted, mida ma tahaksin varsti hakata realiseerima ja eks siis sellest kuuleb. Arvan, et leidlikel inimestel on väga raske purgis istuda.