Vabatahtlikud pesid reostatud rannast korjatud linde kookosõlivahuga
Siniste vilkurite saatel sõidavad president Arnold Rüütli ja keskkonnaminister Villu Reiljani saateautod kitsal külateel.
Rannal silmab president pikksilmast vee ja jää piiril liikuvat tumedat lindu – näe, seal on üks luik, ütleb ta tõsise murega silmis.
Ornitoloog Tiit Randla ei hakka kõrgeid riigiametnikke hellitama ja põrutab otse. “Eesti peaks kiiresti midagi ette võtma, et ka pimedas saaks reostust avastada,” sõnab ta ägedalt. “Et meil sellist süsteemi pole, seda kasutatakse arvatavasti ära – pestakse tankereid ja lastakse siia vette, sest teatakse, et me pole võimelised seda õigeaegselt märkama.”
President ja minister noogutavad, pilk murelikult merel. Must luik triivib edasi ja tagasi. Teda enam ilmselt päästa ei õnnestu.
Autode rivi viib presidendi Ristna sadama poole. Üksteise järel süttivad saateautode sinised vilkurid, viimaks politseiautol. Nii sõidetakse vaikselt sadamasse, saateks kohaliku autojuhi imestus, kuidas sattus külateele selline rongkäik.
Sadamas ootab presidenti tee lõhevõileibadega ning piirivalve, päästeameti ja keskkonnainspektsiooni juhid, kes olukorra viimasest seisust aru annavad.
Vihma sajab. President kuulab. Temast kümmekonna sammu kaugusel on väike hunnik musti linnukehi.
Rüütel on laevaomanike vastutustundetu käitumise peale pahane ning nõustub, et seiret tuleb parandada.
“Peame looma süsteemi vahendite saamiseks ja eelkõige tuleks seda saada võimalike reostajate käest,” sõnab ta. “Miks peaks Eesti maksumaksja maksma selle eest, et keegi teenib selle nafta veost ja ei osale nendes kulutustes, mis sellega seoses on paratamatud?”
Minister Reiljan räägib võileibade laua ääres, kuidas õlifondiks raha saamisega on raskusi ning et selleks ta presidendi Läänemaale kutsuski, et teemale tähelepanu tõmmata.
President tänab vabatahtlikke ja asub tagasiteele Tallinna. Valgetes ürpides vabatahtlikele jagatakse kindaid ja seotakse kilekotte jala ümber. Neil hakkab nüüd töö pihta Nende seas on noori neidusid ja veidi vanemaid mehi. “Mul oli vaba päev ja tulin, et vaadata, kas suudan linde kotti toppida,” ütleb Mati Nappus kindaid kätte tõmmates. “Surnuid ikka suudan, aga poolelusaid õliseid linde kilekotti?”
Mustad tombud jää ääres
Juba mitmel hilisõhtul on elusaid linde merel korjamas käidud. “Nad ei anna ju ennast päeval naljalt kätte – panevad eest minema,” räägib ornitoloog Enn Vilbaste. “Nii olemegi käinud öösel, linnud ereda valgusega ära pimestanud ja siis kokku kogunud.”
Kuigi vabatahtlikele jätkub kindaid ja ürpe, on lindude jaoks ikka palju puudu basseine ja telke. Aul sukeldub toidu järele 80 sentimeetrisesse vette ning selleks on vaja ka basseine.
Nõva rannas, jõe suudmes valitseb haudvaikus – ühtki linnuhäält pole kuulda. Meri on vaikne, miski ei liigu. Tundub, et linde polegi. Täpsemalt vaadates hakkavad silma mustad tombud rannikujää ääres.
Vaikselt õõtsuvad nad vee piiril. Aeg-ajalt tõstab mõni neist tiivad ja hakkab meeleheitliku jõuga sahmima, et õlist rasket keha surma hingusest kaugemale viia. Peksab jalgadega, aga tiibades pole enam tavapärast jõudu ja lind tõmbab tiivad taas kokku.
Vaikuse katkestab Nõva päästemeeskonna amfiibsõiduk – linttraktori ja paadi sarnane masin, millel seisvad mehed korjavad udupeenkülma vihma käes linde pardale. Olgu surnuid või elusaid.
Surnud linnud tuleb ka ära korjata, sest kergelt kättesaadavat, kuid mürgist kõhutäit on rebased ja merikotkad juba mekkimas käinud. Siiski tõstavad Nõva mehed kottidesse erilise õrnusega just veel elavaid linde – päästemeeskonnas ootab neid uus pesuvahend, mis annab lindudele elulootust.
Õrnalt, kahe sõrmega sasib Janno Tomingas kookospähkliõli baasil tehtud vahendiga väikese auli pead vahule. Juba neljandat loputust hoiab Toomas Trapido auli kinni, kuid masuut pole ikka kõikjalt kadunud ning taas tuleb linnu kõhtu seebitada.
Kui alguses rapsis lind duši peale tiibadega vehkida, siis nüüd laseb ta kõigel sündida – ka sellel, et ta kael rippu, kõht ülespidi keeratakse ja taas pesuvahuga kaetakse.
Pärast pooletunnist pesu võivad mehed hetkeks selja sirgeks ajada – üks lind on pestud. Aga kütteõli ja masuut on viimase nädala jooksul määrinud ligi 5000 lindu.
Mida president Nõval ei näinud
Eilse seisuga olid päästeteenistuse töötajad ja vabatahtlikud merest välja korjanud ligikaudu 1100 õli tõttu hukkunud merelindu. Päästeteenistus otsustas Harjumaa keskkonnateenistuselt saadud eriloa alusel kõik linnukorjused Keibu lahe äärses kruusakarjääris ära põletada.
Kohapeal põletamise kasuks sundis otsustama asjaolu, et sel viisil on õlistest lindudest kõige lihtsam lahti saada. Muud moodust reostuse tõttu hukkunud lindude käitlemiseks siiani Eestis pole.
Enne tulle viskamist määrab kõrvalseisev ametnik surnud linnu liigi ning loeb need täpselt kokku. “Kuna alustasime merereostuse uurimisega seoses kriminaalmenetlust, siis on meil vaja täpsemalt teada, mis liigist kui palju isendeid on hukkunud ning kui palju on nendest olnud kaitse all. Nende andmete põhjal on võimalik kokku arvestada üks osa keskkonnale tekitatud kahjust,” põhjendas keskkonnainspektsiooni avalike suhete nõunik Leili Tuul.
Suurest lõkkest tõuseb männimetsa kohale süsimust suitsupilv ning ümbruskonnas levib kirbe kärssava liha hais. Kokku korjatud õli kavatseb päästeteenistus viia kompostimiseks endisel Haapsalu lennuväljal asuvatesse spetsiaalsetesse aunadesse. Ulvar Käärt
Reostus ei põhjusta täielikku hävingut
Andres Kalamees, Eesti ornitoloogiaühingu tegevdirektor
Kogu praegune Osmussaare ja Pakri saarte ümbrusesse jääv reostuspiirkond on rahvusvahelise tähtsusega linnuhoiuala ning ühtlasi Natura 2000 kaitse alla kuuluv linnuala.
Linnustikule reostus siiski totaalset hävingut kaasa ei too. Igal aastal oleme piirkonnas läbi viinud kesktalviseid linnuloendusi ning nende põhjal võib öelda, et avamerel talvituvaid aule on sadu tuhandeid.
Üksi rannast vaadeldes võib neid näha umbes 20 000 lindu. Madalamas rannikuvees talve veetvaid sõtkaid on piirkonnas 5000–6000 isendit.
Kuna selles piirkonnas talvituvad linnuliigid, kes hoiavad tihedalt kokku, siis piisab juba väikesest mere pinnal liikuvast õlikogusest, et paljud sellega määrduksid.
Ilmselt on antud juhul laev endast jätnud pikliku õlilaigu, mis on vees ujuvatest linnugruppidest läbi triivinud.
Ornitoloogiaühingu liikmed on Ristna ning Kolviku neeme vahelisel rannajoonel loendanud kaksteist õliga kokku puutunud linnuliiki.
Kaitsealustest liikidest on õlistena märgatud üksikuid laululuikesid, väikekosklaid ja punakurk-kaure.
Merereostused
September 2000:
Muuga sadamas voolas Kreeka tankerilt Alambra merre 250 tonni toornaftat. Tegemist oli Eesti suurima õlireostusega. Päästjatel tuli puudus töövahenditest. Alambra omanikfirmale määras kohus 100 000 krooni trahvi. Lisaks esitati saastetasu nõue 45 miljonit krooni ja 10 miljonit krooni koristuskulude eest. Saastetasust jäi riigil saamata 37 miljonit krooni, poolte kokkuleppel sai riik kätte vaid 19 protsenti nõutust.
Detsember 2004:
Läänemaa rannikul Dirhamist Nõvani suri paarikümnekilomeetrisel lõigul umbes 300 lindu, kes olid sattunud õlisesse vette. Kuna keskkonnainspektsioonil ei õnnestunud välja selgitada, kust õli tuli, juhtumi uurimine soikus. U.K.
