Vadim Makšejev hoiab Siberis elus küüditatute mälestust
Presidendilt Maarjamaa Risti IV klassi teenetemärgi pälvinud Venemaa kirjaniku Vadim Makšejevi teene on Stalini ajal Siberisse Tomski oblastisse väljasaadetute, teiste hulgas Eesti inimeste saatuse uurimine.
„Väga meeldiv muidugi, et Eestis mind mäletatakse,” ütles Tomskis elav 85-aastane Makšejev, kui Eesti Päevalehelt ordeni saamise uudist kuulis.
Makšejev veetis kogu lapsepõlve Eestis, kust ta 1941. aasta juunis 15-aastasena koos ema ja väikese õega Siberisse küüditati. Tema isa oli olnud Vene valgekaardi ohvitser. 1942. aastal suri isa vangilaagris ning järgmisel aastal surid ühel ja samal päeval ema ja õde.
„See süütunne, mis tal jäi, et ta ei suutnud oma ema ja õde päästa, jookseb läbi paljudest tema juttudest,” lausus lavastaja Merle Karusoo, kes on Makšejeviga tuttav. „Need eestlased, kel oli sama saatus, saavad temast kindlasti väga hästi aru.”
Lennart Meri kirjasõber
Kokku 19 raamatut ilmutanud Makšejevi peateos on 1997. aastal ilmunud „Narõmi kroonikad 1930–1945”, mis koosneb Tomski arhiivide dokumentidest ning Siberisse väljasaadetute lugudest. Nende seas on ka paljude eestlaste lugusid. Raamatut toimetas kuulus Aleksandr Solženitsõn.
„Narõmi kroonikaid” tõlgib praegu kirjastus Varrak. Karusoo ütles, et loodab väga, et raamat jõuab Eestis müügile suveks, juuniküüditamise 70. aastapäevaks. Eesti keeles on juba ilmunud Makšejevi autobiograafilised jutustused „Viige talle lilled”.
Viimati 1980-ndatel Eestis käinud Makšejev rääkis, et ta on kirjavahetuses paljude Eesti inimestega ja on aidanud neil koguda andmeid Eestist Tomski oblastisse küüditatute kohta.
„Ma olin tuttav ka teie esimese presidendi Lennart Meriga, olin temaga samuti kaua aega kirjavahetuses,” meenutas Makšejev ühe esimese asjana, kui ordenist kuulis. Meriga tutvus Makšejev 1970-ndatel Tjumenis konverentsil. „Mõtlesin, et ta on saksa kirjanik. Ei tulnudki kohe selle peale, et Meri on ju eesti nimi,” tunnistas Makšejev naerdes.
