Väekad saamid kasvasid rahvana suureks


Väekad saamid kasvasid rahvana suureks
Rein Sikk

Üks rahvas võib end vaimult suureks pidada siis, kui mineviku asemel vaadatakse enam tulevikku. Saamid on Norras selle tee läbi käinud viimase 15 aastaga.

Põhjalal on sõnulseletamatu vägi. Põhjala rahvaid on lõunapoolsemad läbi aastatuhandete pidanud niivõrd väekaks, et neile on omistatud suisa müütilisi võimeid. Põhjalas, püstkodades elavaid põhjapõdrarahvaid on veidi kartnud ja imetlenud kõik lõuna poolt tulijad. Tulijaile on lihtsalt arusaamatuks jäänud, kuidas on võimalik karmis kliimas vastu pidada, kuidas oma püstist kodu mööda tühermaid enesega kaasa vedada. Ja veel see eriline rahvamuusika, mille instrumendid on üldjuhul vaid trummid ja kõrihääled. Mida aga ei mõisteta, seda kiputakse kahjuks ka põlastama. Saamid pole polaarjoone taguste rahvaste hulgas erandiks.

Olen Saamimaale sattunud iga seitsme aasta tagant. Nüüd annab see võimaluse vaadata saamide rahvana suureks saamisele viieteistkümne aasta jooksul. Ja uskuge – muutused on vägevad. See vana ja väge täis rahvas on ka vaimult suureks kasvanud. Kui võrdlen eestlaste ja saamide sisetunnet ja identiteeti, siis näen, et surutisest väljatuleku teed on mõlema väikerahva jaoks olnud samasugused: alustuseks künism kõige ümbritseva suhtes, siis lakkamatu minevikust süüdlaste otsimine ja enese kannatuste rõhutamine. Ja alles piisava koguse sisepiinade järel lähevad silmad avali ja pilk suundub tulevikku.

Lisaks teeb rõõmu, et Norra ametnikud ei varjagi tumedaid lehekülgi riigi loos, nn norrastamise aega. Pigem räägivad tehtud vigadest avameelselt. Ning raamatutesse ja voldikutesse on nüüd ilmunud olulised read, mis kuulutavad, et Norra on norralaste ja Põhjala põlisrahva – saamide riik.

Saamikeelne saami linn

Pikk tee maalilise Tana jõe veerel, kus asfaltlinti palistavad lumest välja sulavad põhjapõtrade korjused. Põhjala looduse ja autopõhise maailma kohtumise fataalsed tunnusmärgid.

Ja siis Karasjok – suur hajevil küla, saamide pealinnaks hüütu. Ja uskumatu – täpselt Karasjoki kaupluse ees seisab legendaarne saami teleajakirjanik Johs Kalvemo, seisab nagu viisteist aastat tagasi minuga kohtumist oodates! Ta oli esimene saam, kellega kokku sain. Aga sel korral pole me kohtumist kokku leppinud. Johsil on Saamis lihtsalt asju ajada, kuigi praegu elab ta rohkem Oslos, maailma suu-rimas saamilinnas.

Oh seda juhusliku taaskohtumise rõõmu! Ja küsimuste tulva. Mul on esimesest kohtumisest meeles külaskäik tema telestuudiosse, kus mees monteeris saatelõiku Norra armee ja saami põdrakasvatajate konfliktist, pahandamisest polügooni asuala pärast. Nüüdki jookseb mu ajuekraanil kaader üle välja surmahirmus kappavast põhjapõdrast, saamide tähtsaimast loomast, taustal lõhkemas mürsud.

„Nüüd liiguvad asjad õiges suunas,” kostab Johs, suured vurrud tuules lehvimas. „Nüüd ei pea iga päev võitlema õiguse eest olla saam.” Kaupluse esise on täitnud poekülastajate rõõmus saamikeelne jutuvada. Autos mängivas saami raadios tuksuvad lõppematud joigude lained. Need voogavad maastikega samas rütmis.

Jääst Shakespeare

Just sealt, kus Johs pooleli jätab, jätkab aga Haukur Gunnarsson Kautokeino linnas. Ta on Islandilt pärit mees, rahvusteatri juht, vahedega ametis olnud kümmekond aastat. „Nüüd hingavad saamid koos Norraga, nad pole enam nii agressiivsed, et tõestada iga päev enese saamiks olemist,” räägib Haukur ja rõhutab, kui oluline on saamide eneseteadvusele saamikeelse teatri olemasolu. Nelja palgalise näitleja ja hulga vabatahtlike toel on 1981. aastal sündinud rahvusromantilisest teatritrupist saanud arvestatav tegija lavamaailmas. Jõutud on Tšehhovi, Gogoli, Brechti ja Shakespeare’i lavastusteni. Kui Hamleti lavastami-seks ehitati Kautokeinosse jääst Globe’i teatri koopia, vapustas see kogu Põhjalat.

Kautokeino kaupluses kõnetatakse mind saami keeles ja leti ees ostab saam oma igapäevast leiba, rahvariided seljas. Ta ei demonstreeri. Lihtsalt on Saamimaal, kus on hea saami riideid kanda. Ja keelt rääkida.

Loe veel

Keel toob kaugemaltki kohale. Näiteks legendaarses Kautokeino Juhlsi hõbedagaleriis töötab nooruke neiu Ann-Sofie Jonsson, Rootsi saam. Tuli naaberriigi külast nimega Jokkmokk. „Siin, Norras, saan ma oma saami keelt paremini praktiseerida kui kodus,” räägib Ann-Sofie kesk hõbedast lookas lette. Tema kullast kallimatki keelt ei pidanud Rootsis elavad vanemad vajalikuks oma lastele liiga palju õpetada. Ann-Sofie tundis teisiti. Seepärast ta Kautokeinos ongi.

Kuid ainult rääkida ei taheta emakeeles, ikka ka laulda. Põdrakasvataja Biret Ristin Sara, kes on tuntud traditsiooniliste saami joigude esitajana, rääkis Karasjokis, et on mitmele noorele õpetanud traditsioonilist saami laulu. Ja huvilisi aina lisandub.

Heina kogumise kursus

Kui daamid rahvatantsukontserdilt astuvad mu ette Ellen-Inga Hæetta ja Marit Oskal Sara. Aga nad ei lähe kuhugi esinema, vaid teevad oma tavalist tööd oma tavalises töökohas – Kautokeino põdrakasvatuse koolis, mis hakkas seda erilist eriala õpetama 1981. aastal.

Esimene rahvariides daam on direktor ja teine tuntuim põhjapõdranduse spetsialist.

„Esimene õppeaine on koolis… heina kogumine,” naerab Marit. Ja nii see tõesti on, sest põdrakasvatuse õppekavasse mahub kogu saami elustiil ja erilist tundraheina on vaja koguda teravaninaliste saami saabaste sisse panekuks, et jalgadel külm ei hakkaks. Ükski villasokk ei asenda seda erilist heina.

Direktor Ellen-Inga aga rõõmustab, et kooli lõpuks saab iga saam selga omavalmistatud rahvariided. Rääkimata tarkustest mootorsaani putitamise või põdra anatoomia alal. Põdrast toitude valmistamise oskusest tagatippu.

Põdranduse eriala olla üllatavalt populaarne ja väljalangejaid vähe. „Siin saadakse selgeks saamiks olemise viis,” on rahvariideis daamid veendunud.

Ajalugu taskus

Saami parlamendis töötav poliitnõunik Hagbart Grønmo otsib vastuseks sõnu, kui räägin talle, mida olen kuulnud saamidelt saami parlamendi kohta. Ühelt poolt on saamid selle omavalitsusorgani üle oi kui uhked. Samuti püstkoda meenutava ehitise üle Karasjoki linna veerel. Teiselt poolt aga on saami idee, saami asja ajamine hägustunud, arvatakse. Kui varem oli üks ja kindel suund, kuhu minna – keelt, meelt ja kultuuri hoides –, siis nüüd on olemas sotsiaaldemokraatlik saami poliitika, liberaalne saami poliitika ja konservatiivne saami poliitika. „Tont sest nüüd aru saab, mida nad seal parlamendis ajavad,” oli mulle just eelmisel õhtul seletanud üks vanahärra. „Kisklevad juba tühiasjade pärast nagu Oslos!”

Mida arvad, isand Hagbart, selle kohta, kordan küsimust. Vastus on poliitiliselt täiesti korrektne ega sisalda mingit olulist infot. Saamid on õppinud poliitiliselt korrektsed olema.

Kui aga teatan, et intervjuu on läbi, ja küsin moka otsast, millest ta unistab, siis tuleb siiras jutt kui puhtast allikast: „Külas ei häbene saam enam ammu saami keelt rääkida, aga me peame jõudma linnadesse – Altasse, Tromsøsse, et ka seal ei häbeneks saam saami keele rääkimist.” Nii räägib Hagbart ja ta silmad jooksevad mööda toalage nagu ikka suurtest ja ausatest unistustest rääkides.

Kesk saamide uhkust – saami parlamendi raamatukogu – seisab mu ees Jan Roger Ostby, endine ajakirjanik, praegune infojuht. Tal on uhke nägu ees, sest tema selja taga kümneis riiuleis on kogu saamikeelne kirjavara ja saamidest kirjutatud vara. Suures kastis on sadade kaupa saamikeelseid heliplaate. „Tegelikult on see siin kogu meie ajalugu, nii suur ja nii väike ühekorraga,” kostab noor mees. Ja jääb korraks mõttesse – mõnel eriti vingel tänapäevasel infokandjal olles mahuks kogu see vara isegi püksitaskusse. Imeline on see ilm, suur ja väike ühteaegu.

Mässaja pargis

Kui üldjuhul iseloomustab minuga kohtunud saame uhkus ja rahulolu nii poliitikas kui ka hariduses ja kultuuris viimaste aastakümnete jooksul saavutatu üle, siis Mirri Ranttila kesk Karasjoki turismiatraktsiooni saami parki on kui särtsuv tulesäde. Ta kavandab uut revolutsiooni – turisminduses. Norra-Soome piiril sündinud ja aastaid Šveitsis elanud saam on eneseteadvusest tulvil ja rahulolematu.

„Euroopa on vaimustunud põlisrahvastest nagu saamid, aga nad ei tea meist midagi! Minult küsiti välismaal, kas meil ikka elekter on. Ja siis näitas üks sell mulle Nokia telefoni ja küsis, kas ma tean, mida sellega tehakse. Seepeale palusin tal telefoni lahti võtta ja vaadata, kus see on valmistatud!” Seda öeldes lööb Mirri silmist tänagi solvumissädemeid.

Ta idee on selge – vaikses rahulolus tiksunud saami park tuleb muuta suurejooneliseks ja atraktiivseks saami kultuuri keskuseks, kus kõik Nordkappi – Euroopa mandri kaugeimasse punkti – sõitvad turistid saaksid korraliku, aga mitte liiga akadeemilise ülevaate saamidest ja nende kultuurist. Et oleks näha kunst, et kõlaks muusika, et saaks end silmini täis ahmida saami jooke ja sööke, rääkimata meelsusest.

„Ma tean, kui raske on siinses konservatiivses külaühiskonnas midagi saavutada, aga meile on antud iga turismigrupi kohta paar tundi aega, mis tuleb maksimaalselt saamide eluga täita – see on meie võimalus enese Euroopa silmis suureks tegemise teel,” tulistab ta aina uusi ideid.

Loo kirjutamise ajal potsas mu kirjakasti aga uudis, et Saami parlament kavatseb asutada Brüsselisse alalise esinduse. Joiguv revolutsioon pole veel kaugeltki lõppenud.

Saame pole üle loetud

•• Saame elab Norras arvatavasti 40 000–65 000, täpset arvu ei tea keegi. Viimase 20 aasta jooksul on saami päritolu norralased end üha agaramalt Saami parlamendi valijatena arvele võtnud, viimaste valimiste eel oli neid ligi 14 000. Valimisõiguse andvasse registrisse pääseb isik, kes peab end ise saamiks ja kelle emakeel on saami keel või kellel on saami keelt kõnelevad vanemad, vanavanemad või vanavanavanemad.

•• Saamid elavad kokku neljas riigis: Norras, Rootsis, Soomes ja Venemaal.

•• Rootsis hinnatakse saamide ligikaudseks arvuks 10 000–

15 000, Soomes 5000–7000 ja Venemaal 700–2000. Erinevused tulenevad peamiselt erinevatest saamluse määratlemise kriteeriumidest – kas aluseks võetakse emakeeleoskus või päritolu.

•• Saamidel on kuus kirjakeelt: lõunasaami (Norra), luulesaami (Rootsi), põhjasaami (Rootsi, Soome ja Norra), inarisaami ja koltasaami (Soome) ning kildinisaami (Venemaa).

Murdepunktid

Kautokeino mäss

•• Aastal 1852 juhtisid Mons Somby ja Aslak Hætta saamide vastuhakku religioossele ja poliitilisele rõhumisele. Kokkupõrkes tapeti kohalik politseijuht ja viinakaupmees. Somby ja Hætta mõisteti mõrvades süüdi ja hukati pea maharaiumise teel 1854. aasta oktoobris. Meeste pead saadeti Oslosse uurimiseks ja neid säilitati ühes antropoloogiakollektsioonis. Alles 143 aastat hiljem said saamid pead tagasi, et need maha matta.

•• Mässuni jõudmine ja selle tagajärjed olid šokiks nii saamidele kui ka norralastele. Norralased said juhtumist tuge norrastamispoliitika elluviimisel, mille käigus eelistati aastakümneid kõike norrapärast ja umb-usaldati võõrast. Nii hariduses, kultuuris kui ka majanduses.

•• 2008. aastal valminud Nils Gaupi filmi „Kautokeino-opprøret / Kautokeino mäss” peavad praegu paljud norralased ja saamid oluliseks tähtsündmuseks, sest see rääkis ära poolteist sajandit painanud valu ja tõi leppimise või vähemasti mõistmise.

•• 1978–1982 Alta jõele hüdroelektrijaama ja tammi ehitamine põhjustas keskkonnaaktivistide ja saamide vastuseisu, mis päädis demonstratsioonide, Norra peaministri kabineti hõivamise ja kogunisti Rooma paavstile kaebekirja viimisega. Oslo saatis aga Altasse relvastamata saamide vastu laevatäie politseinikke.

•• Protestijaid häiris Põhjala looduse muutmine, põdrakarjamaade üleujutamine, põliselanike arvamuse mittearvestamine. Kuigi tamm ehitati valmis, aitas konflikt saamidel poliitiliselt organiseeruda.

Parlament ja kuninga kõne

•• Saami parlament avati Karasjokis 1989. Aastast 1990 on saamid ametlikult Norra põlisrahvas. 1997 palus Norra kuningas Harald V avalikult saami rahva käest vabandust neile Norra riigi norrastamispoliitika käigus osaks saanud ebaõigluse eest.

Rein Siku reisi rahastas kuninglik Norra saatkond Tallinnas.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare