Sellepärast sain mina kohe aru, et praegu on õige aeg Res Publicale appi rutata, et nad suures meeleheites endale kätt külge ei paneks või mõnda muud rumalust ei teeks. Läksin kohe järgmisel päeval pärast valimiskaotust neile külla. Oh sa jumaluke, kui õnnetud ja nukrad nad olid! Istusid oma toakeses, ninad norus.

Carmen Kass tihkus nurgas. Paksud kardinad olid akende ees – eks nad häbenesid ilmarahvale oma nägu näidata. Mina lükkasin need kardinad kohe kõrvale, tegin aknad lahti, pakkusin lastele kohupiimakorpe. Ütlesin et: mis te ikka mossitate, elu läheb edasi! Noh, ei saanud seekord Brüsselisse. Kas see siis ainus koht on siin maamuna peal, kus suvel raha teenida!

“Aga kuhu me ikka läheme?” ohkasid nemad. “Me nii lootsime selle Brüsseli otsa peale, et ei hakanud ennast õpilasmalevasse kirja panema ja nüüd on kõik kohad täis.”

“Pole tõsi!” vastasin mina. “Minu aias on tublisid töökäsi alati tarvis! Kui te näeksite, kuidas mu rabarber vohab! Varred on jämedad nagu pulli jalad, sihukesega tao naelu seina! Minul pole enam jaksu nende kuraditega mässata, nii et tulge aga ja asuge ise asja kallale. Saate terve päeva värske õhu käes tööd teha ning sügiseks olete pruunid nagu piparkoogid. Minu poolt on söök ja jook ning iga välja juuritud rabarberi eest kakskümmend senti raha!”

Jumaluke, kuidas nad kõik rõõmustasid! Panid kohe oma asjad kokku ja müttavad nüüd juba mitu päeva minu aias. Öösel magavad telgis, hommikul käivad veetünni juures pesemas. Rabarberite juurimine läheb nii jõudsasti, et lausa imesta! Carmen on eriti tubli – ise ju nii kõhnuke, aga murrab rabarbereid vaata et veel vahvamini kui poisid! Napsi nad ei võta, suitsu ei tee – no lausa kuldsed lapsed! Ma arvan, et kutsun nad ka järgmisel suvel endale appi, tahaks köögis väikese remondi teha ja esikusse uue linoleumi kleepida.