Vaeslaste rõõmupäev
Jälle on käes kallid pühad! Kuulutasin ka ise oma aias välja jõulurahu, viisin lõksud kuuri alla ning puistasin lumele leivaraasukesi ning tangu. Õhtuhämaruses tulidki tiblad ja asusid maiustama. Vaatasin neid aknast ja isegi nagu kahju oli teistest – karv paljudel täitsa pulstunud, kõrvad lontis, saba taga nagu vana luud... Pisikesed ka, ei enam leidu selliseid mürakaid, nagu omal ajal, kui mõni tibla oli suurem kui metssiga ning läks, Kremli kell kaelas, killa-kõlla üle heinamaa! Vaatasin neid ja mõtlesin, et sööge-sööge, tundke ka jõulust rõõmu. Eks järgmisel aastal peab muidugi jälle lõksud üles panema, sest Euroopa Liitu ja NATO-sse peab minema ikka tibladest puhta sahvriga. Aga senikaua maiustagu pealegi tanguga, vaesed rojud.
Järgmisel aastal on meil siis jah, kohe kaks tähtsat visiiti ees. Kutsed on juba saadetud, nüüd vaja veel ülikond keemilisse puhastusse viia ja kalossid lapiga üle käia. Minusuguse vanamehe jaoks pole muidugi NATO-s ega Euroopa Liidus midagi erilist. Mina olen omal ajal käinud igasugustes peenikestes lokaalides ja ohvitseride klubides, kuhu lubati sisse ainult meesterahvaid, isegi Laidoneri mära pidi ukse taha jääma. Mina olen peenikest elu näinud küll. Aga mul on hea meel poiste pärast. Kas oleksid Siim Kallas ja Edgar Savisaar osanud iialgi aimata, et nemad sellistesse kohtadesse pääsevad! Suures viletsuses on nad ju kasvanud, ega stalinlik lapsepõlv pole naljaasi! Ma mäletan, kui nad alles väikesed pabulad olid – Siimuke oli pioneer, seisis vahel mitu tundi järjest lipuvalves, pühkis ainult oma punase kaelarätikuga silmi, aga nutta ei julgenud. Kas siis tema oskas sel ajal unistada, et pääseb kord Euroopa Liitu? Siimu unistus oli saada ametiühingujuhiks, et siis jaotada tuusikuid Musta mere äärde. Selle nimel ta elas ja lõpuks saigi ametiühingute etteotsa, aga noh, siis panid venelased piiri kinni ja Musta mere äärde enam eestlasi ei lastudki... Ja nüüd korraga Euroopa Liit! See on vaese poisi jõuluime!
Või siis Savisaar, tema oli Siim Kallasest paar aastat noorem, jooksis muudkui ringi, nina tatine peas ja unistas stjuardessi ametist, et näha võõraid maid, lennata Aeroflotiga Bulgaariasse ja Poolasse. Aga ega eestlastel polnud kerge Aeroflotti tööle saada! Savisaar õppis küll hoolega vene keelt, kuid see ei aidanud. Mäletan teda murest murtuna mööda räämas tänavaid lonkimas, ainsaks sõbraks vana lombakas koer PLUTO. Aga nüüd korraga – hoopis NATO! Jah, jumal on tõesti neid vaeseid poisikesi lahkelt õnnistada võtnud, kuivatanud orbude pisarad ning asetanud nende sõime ette mürri ja viirukit! Olgu ta selle eest kiidetud!
