Kui pähklil tuum valmis, on paras aeg minna vähile, õpetab vanarahvatarkus. Tänapäeval on vähipüügi algus paika pandud kindla kuupäevaga – 26. juuli.

Hess-B produtsent ning tuntud teleseriaalide V.E.R.I. ja Salmonid reshissöör Toomas Kirss on oma vanaisa talumaadel Saaremaal vähki püüdmas käinud juba poisikesest peale. Viimastel aastatel koos kindla seltskonnaga, keda tõmbab Kuke tallu nii vähipüük kui võimalus nautida eraldatust kärarikkast pealinnast. Nii kogunevad igal aastal ühel sumedal augustiõhtul Toomas Kirsi lapsepõlvekodusse Toomas Vint, Guido Kangur, Urmas Reitelmann, Peeter Jalakas ja veel mõned sõbrad, et ööpimeduse saabudes seada sammud talu lähedusse käsitsi kaevatud kraavi äärde.

“Siin peab mitu korda käima, et tunnetada omamoodi traditsiooniks kujunenud vähipüügi võlusid,” räägib Urmas Reitelmann, kes on Saaremaa jõgedest vähke juba kaheksal aastal välja tõmmanud. “Kuke talus valitseb omamoodi vaikus ja rahu.”

Delikatess kivi all

Seekord juhib Toomase saarlasest onupoeg Kalle Kirss nattade ja söödaga varustatud seltskonna hoopis Lümandu jõe poole. Autotuled valgustavad pöörangul jõeäärt, korraga vilksatab valgusvihus kellegi pea ning tume kogu jookseb öhe. Hiljem leiame kalakaitseinspektorite hirmus põgenenud vähilise kaldale unustatud nata.

Kahjutasu iga loata püütud vähi eest on 50 krooni. Ööpäeva kehtiva loa annab välja maavalitsus. Vähipüügiluba teavitab püüdjat ka sellest, et väiksemat kui kümne sentimeetri pikkust kooriklooma ei tohi koju viia.

Kogenumad, kummiülikondades vähipüüdjad astuvad vette ja uurivad taskulambivalgel jõepõhja, et leida koht, kuhu natad sisse panna. “Näe, seal,” hüüab jalgupidi poolde põlve ulatuvas vees seisvale Kallele kaldalt Toomas, kes on oma valgusallika jõkke suunanud.

Naksti, võtab Kalle osava käeliigutusega jõepõhjaga üsna ühte värvi oleval koorikloomal selja pealt kinni ja tõstab kilekotti. Esimene delikatess on käes.

“Vaata sinna, kivi juurde,” õpetab püüdjaid üks kaldal olijaist. Kalle on aga parasjagu järgmise vähi väljatõstmisega ametis ja seetõttu pääseb üks märgatutest minema. Kohe on aga järgmine koorikloom avastatud.

“Liiga väike,” hindab Kalle isendit asjatundliku pilguga ja päästab vähi vette tagasi. “Las kosub veel!”

Pimedusega harjunud silmad tabavad järjest rohkem vähke. Kuhu taskulambi suunad, seal ka vähki näed. Kaldal olijad ei malda kauemaks pealtvaatajaiks jääda. Hasart on läinud nii suureks, et Eesti Päevalehe autojuht Toomas sumab vähkide järele paljajalu, Toomas Kirss läheb aga sootuks koos jalavarjudega jõkke.

Vähk kui labakinnas

“Saaks nüüd ühe labaka ka kätte,” unistab Kalle Kirss suurest labakinda mõõtu loomast. Samal ajal õpetab Toomas Kirss oma kümneaastasele pojale Kenile, kuidas vähile läheneda.

“Pane käsi loomale peale, et see plehku ei jõuaks minna,” räägib isa. “Ja nüüd võta kahe sõrmega keskelt kinni. Nii, käes!”

Vähipüüdjad liiguvad taskulampidega piki jõge edasi, ülejäänud pilkases pimeduses neid mööda kallast saatmas. Urmas Reitelmann meenutab, kuidas talt ülikooli sisseastumiseksamil bioloogiast küsiti, mitu jalga on vähil.

“No päris palju ikka,” vastas lapsest peale Läänemaal vähki püüdnud Reitelmann, kes ei suutnud tookord ometi kooriklooma kuidagi täpselt silme ette manada.

Äkki teatab keegi püüdjaist, et on hiigelsuure looma kätte saanud. “Vot, see on alles isa! Hossa, see on ju lausa eesti-aegne vähk! Sammal juba seljas,” imetletakse taskulambi valgel siplevat looma.

Eespool on jõgi veetaimi täis, seetõttu pööratakse ots ümber. Tunni aja pärast nagistab kilekottides 134 vähki ning püüdjad lähevad koju vett keetma. Natad jäidki seekord vette panemata.

“Palju ma tilli toon?” küsib Reitelmann. “No nagu ikka, paras peotäis. Tilli ei ole kunagi palju,” teatab Toomas Kirss. Kui vesi on keema läinud, lisatakse sinna sool ja till ning lõpuks vähid. Hallikaspruunid loomad võtavad kohe oranÏikaspunase jume. Kalle Kirsi sõnul peab vähk keema kümme minutit, siis on liha koore küljest lahti.

Hiljem laua taga kõva koore alt pisukest õrnamaitselist lihatükki välja nokitsedes on vähkidest kuidagi kahju. Suhu pista on tast üsna vähe, väike tükike kummagi suurema sõra seest ja veidi suurem laka alt. Ülejäänu läheb prügikasti.

Ega paljalt vähiliha pärast keegi Saaremaale sõidagi. Ikka püügi ja kõige sinna juurde kuuluva pärast.