Vahur-Paul Põldma – nõudlik üksiklane

 (1)

Näitleja mängib viiekümnendat korda endalavastatud teatritükki
Juba pikemat aega räägib rahvas linna peal Vahur-Paul Põldmast, kes on itaalia keelest ühe tüki tõlkinud, lavastanud ja mängib seda nüüd üksinda.

Alessandro Baricco monoloogiks “Novecento ehk 1900” läbiviimiseks on vaja ühte meetrit ruumi klaveri ees ja vähemalt ühte vaatajat. Tükki etendab Uus Vana Teater ehk Vahur-Paul Põldma.

Miks te teatrit õppima läksite?

##Nägin Humanitaarinstituudi teatritudengite kursusetööd – Tšehhovi novellide põhjal koostatud tükki “Armastuse miraaž” – ja sain aru, et mul ei ole teatrist pääsu. Ma ei ole kunagi tahtnud lavakunstikateedrisse minna, Humanitaarinstituudis õppides aga sain aru, et tõeline teater on siiski võimalik.

Mis etendus on “Novecento ehk 1900”?

Etenduse sisu ei tahaks ma meedias avaldada, seda peab igaüks ise vaatama tulema. Tõlkisin selle itaalia keelest ja annan ta varsti ka raamatuna välja. Parandan teksti iga etendusega. Autor kirjutab “Novecento” teksti jazz-stiilis, see stiilivõte on kõige loomulikum hoopis prantsuse keeles. Nii lähtuvad parandused originaaltekstist kui ka prantsuskeelsest tõlkest – kannan mõlemat kogu aeg kotis kaasas, vaatan üle ja täpsustan oma tõlget.

Kui te ühe tekstiga nii palju olete tegelnud, kas see suudab siis ikka veel midagi uut pakkuda?

Pööraselt palju. Mõned head sõbrad on öelnud, et ma olen haige perfektsionist. Tööd on veel kõvasti teha – et minus oleksid rahul tõlkija, lavastaja, kunstnik, muusikaline kujundaja, ja et ka publik oleks rahul.

Mis asi on Uus Vana Teater?

Uus Vana Teater on loodud selleks, et “Novecento” etendust mängida, mina olengi uus vana teater.

Kuidas te rahva mono- tükki vaatama olete meelitanud?

Monoloogi on keeruline välja pakkuda, inimesed jooksevad kabuhirmus eemale üksnes sellepärast, et on ainult üks näitleja. Aga “Novecento” lugu on ise nii hea, et lihtsalt tullakse vaatama.

Inimestele on oluline, et meedia etendusest räägiks – siis tullakse ka vaatama. Minu töö pole aga mitte meediaga suhelda, vaid lavastaja- ja näitlejatööd teha. Lähtudes armsa õppejõu Tõnis Rätsepa sõnadest: tee oma tööd, küll siis kõik teised hakkavad ka oma tööd tegema.

Käinas on homme (laupäeval – toim) viiekümnes etendus. Tükki mängitakse niikaua, kuni inimesed vaatama tulevad, Tartus oli näiteks ükskord publikuks kolm inimest. Olen veendunud, et ma mängin ka siis, kui üks inimene mind vaatama tuleb.

Mitu inimest tavaliselt “Novecento” etendust vaatab?

Enne jõule oli ühel korral 33 vaatajat, see on ülim piir, rohkem enam ei mahu. 25 on hea vaatajate arv.

Milliseid vastukajasid olete saanud?

Olen saanud ülima kiituse osaliseks. Aplausid on olnud alati piisav argument, et edasi mängida. Inimesed jäävad pärast etendust tihtipeale kohvikusse, ja kui ma garderoobist tulen, siis tahavad kättpidi tänada. Mõned on tulnud järgmisel päeval kingitusi tooma.

Miks te mõnes suuremas teatris ei tööta?

Ei saaks hakkama – ma ei küüni nii kiiresti töötama, nagu seal masinavärgis vajalik on. Teisalt ei nõua suures teatris töötavad inimesed endalt niipalju, nagu mina endalt nõuan. Suures kollektiivis pead sa teistelt nõudma, aga kui ma teistelt samapalju nõuaks kui endalt, siis ei tuleks asjast midagi välja. Ma nõuan endalt väga palju, see on ränk.

Mida te endalt nõuate?

Elada, töötada, õppida ja puhata nii, nagu iga hetk oleks viimane.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare