Vahva memm kasvatab mitut põlvkonda naabrilapsi
Esimene poeg, praeguseks 46-aastaseks saanud Einar sattus Silvi juurde üheksakuusena. Silvi oli parasjagu haiglas, kui armetut ja arstide arvates surmale määratud beebit nägi. “Anti mulle haiglast kaasa. Luurahhiit, nii ära näljutatud,” ütleb naine.
Abikaasast oli naine parasjagu lahku läinud, nii tulid poisi kasvatamisel appi Silvi vanemad.
Järgmisena sattus Silvi juurde tema õepoeg, parasjagu kaks kuud vana. “Õde läks ka eluga nii põhja, et tahtis teda ära anda. Ütlesin, et meie majas pole keegi kasvatusmajja ega vanadekodusse läinud. Ütles, et võta siis.”
Nii kasvasidki Einar ja Endel vendadena koos Viljandimaal.
Ajutiselt toodud jäidki
Lähedal elas lapserohke pere, kes oma eluga kuidagi toime ei tulnud. “Mustus, nälg, mees läks kinni, naine tõmbas ringi. Laste ema oli ühine, aga isasid korjati küla pealt,” meenutab Silvi.
Osa lapsi sattus lastekodusse, ema aga jätkas sünnitamist ja tõi väiksemad Silvile “ajutiselt” hoida. Väiksem hooldusele saadetu oli neljapäevane Elle. “Ema ei andnud üldse näolegi. Käisin selle neljapäevase lapsega tööl. Sain ühelt naiselt rinnapiima.”
Elle (23) on nüüd Rakveres politseinik, abielus ja tütre ema.
Elle ema tõi hiljem Silvile veel ühe tüdruku. “Mõtlesin, et hea küll, las kaks õde kasvavad, küll kuidagi ikka hakkama saan.”
Lapsetoetusrahad läksid kõrist alla pärisemal, Silvi pidi ise hakkama saama.
Järgmisena jõudis Silvi juurde paljulapselise naabrinaise tütrepoeg Peeter. Pere traditsioone jätkates ei huvitunud ka tütar oma lapsest ja nii kolmekuune poiss ära võetigi. Veel ema kõhus peksa saanud ja songaga.
Korra käis Silvi lapse kodus vaatamaski, et ehk on emaarmastus tärganud. “Ema oli võõra mehega voodis ja rüüpas viina. Ütlesin, et kui jalutama läheb, võtku siis laps ka vankriga kaasa,” ütleb Silvi. “Võttis vankri, lükkas sirelipõõsasse ja ütles: surgu, konn, sinna! Korjasin lapse kodinad kokku ja koju tagasi.”
Ise nälgis, et lapsi toita
Peetrile järgnes õde Reelika, kelle ema autojuhiga Silvile saatis, kui tüdruk oli kahenädalane. “Oli öelnud, et kui Silvi vastu ei võta, siis viska ta metsa!”
Silvi jättis ta mõistagi endale. “Mu pinss oli pisike. Muidu ei saanud elada, kui ” ta neelatab korraks pisaraid. “Ühe päeva natuke sõin, teise rüüpasin ainult vett. Kõik, mis oli, jäi lastele.”
Memm möönab, et lapsi kasvatada oli raske, ent sedavõrd armsamad nad on.
Eelmisel aastal käisid nad korra ka Viljandimaal suuremate laste päriskodu vaatamas. “Vanamutt hüppas mulle vastu, küsis: anna mulle laste dokumente, saan tööaastaid juurde,” lausub Silvi. “Saatsin ta kus seda ja teist ja pöörasin otsa ümber.”
Teismelised Peeter ja Reelika kasvavad veel Silvi juures, suuremad on juba oma elu peal. Kiire elu tõttu pole proual aega olnud vanaks ega haigeks jääda.
“Igal juhul pean vastu pidama, kas või tugede najal,” toonitab ta. “Arstirohtusid ma ei tunnista.”
