Kui pisike punane kaugjuhitav lennuk esmakordselt üle laeva lendab, siis Betty vaikib, kuid järgmiste rünnakulainete ajal paneb juba laevatekid värisema ja silmapiir täitub tumedate tossupahvakutega, mis märgivad õhus plahvatanud mürske. Kuid pisike punane lennuk jääb siiski terveks ning teeb justkui irvitades auringi Wambola kohal. Wambola meeste “õnneks” ei taba lennukit ka lätlaste jahtija Namejs ega leedulaste toetuslaev Vetra.

Kui eestlased ja lõunanaabrid on omad võimalused saanud ja pisike punane lennuk endiselt taeva all tiirutab, hakkab õppust võõrustav soomlaste miiniveeskaja Pyhäranta ise lennuki pihta turmtuld andma. Soomlaste kahuri tulejõud on NATO-sõprade omast suurem. Koos kõrvulukustava tärinaga tõuseb mere kohale ka võimas tulelont.

Kui eestlastele oli säärane harjutus esmakordne, siis soomlastele olevat see tavaline asi, seega peaks nemad selle lennuki ometi taevast alla tooma. Kuid kõigi üllatuseks jääb pisike põrisev lennuk ka neile tabamatuks. Vähemalt ei jäänud eestlased seekord häbisse.

Mitmekülgne õppus

Wambola meestele oli õhutõrjeharjutus Porkkala all viimane vaatus kümnepäevasest mere- väeõppusest Amber Sea 2005, mille käigus pidid mehed ka Miinisadamas demonstrante tõrjuma, Naissaare all merepäästet harjutama ja Hara lahes mineeritud kaubateed puhastama.

Soomlaste abi kasutatakse laskmisel, sest Eestil endal ei ole ala, kus sellist harjutust läbi viia. Ega kaugjuhitavat lennukit, mille pihta tuld anda.

Mehed on õppusest väsinud, seljataga on ju ka sisuliselt täies ulatuses mere peal veedetud suvi. Lisaks kõigele on Wambola alamehitatud, pardal on vaid kaks kolmandikku meestest, kes seal paberite järgi olema peaks, ning neist omakorda on kaheksa sõsarlaeva Sulevi pealt õppuse puhuks laenuks võetud. Miks nii? Sest pärast otsust ajateenijate hulka mereväe laevadel vähendada pole miinilaevastikku võtta piisavalt professionaale. Mere- väelasele pakutav palk pole Tallinnas sugugi konkurentsivõimeline, sest silmapiiril uhavad suured reisi- ja kaubalaevad, mis häid mehi palgaga endale peibutavad. Ning nii peavadki Väikese Betty kaks meest ära tegema viie mehe töö, palka neile selle eest aga juurde ei maksta.

Wambola komandör leitnant Ain Pärna on ametis olnud alles kümme päeva, kui juba pandi talle vastutus juhtida laeva nii mitmekülgsel õppusel. Pärna on mereväes olnud juba ligi kümme aastat. Kunagised merekooliplaanid lõi segi ajateenistuse lõpukuudel tehtud pakkumine minna õppima Rootsi mere-väeakadeemiasse ja saada mereväeohvitseriks. Rootsi akadeemias veedetud aega nimetab mees toredaks. Sõidetud sai ka üle Atlandi. Pärast akadeemiat on Pärna teeninud vaid Wambolal ning nüüd, kolmeaastase teenistuse järel on tõusnud komandöriks. “Olen selle vähese aja jooksul, mil seda laeva olen juhtinud, õppinud sama palju kui eelnenud kolme aasta jooksul,” kirjeldab ta saadud kogemusi.

Uued ohud

Amber Sea 2005 juht, vanemleitnant Indrek Hanson jäi õppusega rahule. “Keskendusime siin õppusel asümmeetrilisele ohule, eesmärk oli meeskondadele näidata, kui äärmuslikud võivad tänapäeval olukorrad olla. Osalevad laevad on olnud väga heal tasemel.”

Õppus, kus meie miinilaevastik harjutab miiniotsimise kõrval ka teistsuguste ohtudega toimetulekut, on igati päevakohane. Kui praegu on meie mereväe esindaja NATO miini-tõrjeeskaadris lipulaev Admiral Pitka, siis juba järgmisel aastal peab missioonile minema ka üks meie jahtija. Ning komandöri kinnitusel on just miinijahtijad need, mis esimesena konfliktikolletesse sisenevad.

Lääneriikidel on juba küllalt kogemusi, kus esmapilgul hambuni relvastatud ristlejad on langenud tavaliste meremiinide ohvriks. Ning miinijahtijad peavad enne suurematele tee puhtaks tegema.

Eesti mehed olid Porkkala all oma ülesannete kõrgusel. Öeldakse ju, et parim ongi see, kui endast parim antakse. Kindlasti saanuks teha paremini ja ehk oleks ka lennuk taeva alt kätte saadud, kui selliseid harjutusi sooritada tihedamalt, kui meie miinijahtijatel oleks kohad täidetud ja meeskonnad saaksid kokku. Seniks ilmselt

jääbki väike punane lennuk Eesti laevadele tabamatuks.