Väike Vissi näeb Põlula farmis imesid
Olen Väike Vissi, oma ema esimene vasikas. Seisan harkisjalu, uudistan maailma ja ei taha minna aia taha! Elan Põlula katsefarmis. On uhke tunne, et tänu minule ja emale tehakse tähtsat asja nimega teadus.
Oma isa ma vist ei tunne, aga tõenäoliselt on selleks onu Hillar, priinimega Pulk, kes siin kogu aeg toimetab. Kui ta päris isa polegi, siis vähemasti on ta mingil moel selle issinduse korda ajanud. Ja sellegi, et just Põlulas toimuvad tähtsad lehmkatsed. Hillaril on mõnus karvane lõug, karedam kui emmel. Hillar on farmiomanik. Kokku on meid, sõralisi, siin Põlulas kaheksakümne ringis, lisaks tosin vasikat.
SABADEGA ONUD. Ühel päeval tulid imeonud. Sabadega, mis asusid lõua all! Kui ilusad sabad! Mõnel triibuline, mõne ruuduline. Mõnel mummudega, nagu kruusil, kust lapsed piima joovad. Hiljem selgus: sabasid nimetavad onud lipsudeks, ise olid aga professorid, dotsendid, magistrid. Nemad meid uurivadki. Lugesin üle – uurijaid on siin käinud kakskümmend.
Üks nendest, põllumajandusülikooli professor Olav Kärt rääkis, et sellist uurimist kui, meie laudas alustati Eestis küll paarkümmend aastat tagasi, aga vahepeal segastel aegadel läks asi untsu. Tänu endisele põlluministrile Ivari Padarile saadi kaks miljonit raha ja alustamise luba.
“Milleks on meie lehmad võimelised?” küsis professor Kärt ja tundsin endaski igasuguste võimete kasvu. Tegin üsna kõva häälega: ammuu!
Kärt rääkis edasi: “See, et kaheksakümmend lehma kõigist Eesti tõugudest elab koos täpselt samades tingimustes ja saab täpselt sama toitu, teeb katse üliväärtuslikuks. Saab teada, mida lehmad suudavad ja mis toidud annavad parimaid tulemusi. Kui tänu meie tööle läheb iga juustukilo tootmiseks tulevikus liiter piima vähem, on see Eesti jaoks võit ...” Tegelikult ma neist asjust suurt aru ei saanud. Kuulasin hoopis Elmari raadiost lahedaid lugusid. Need kostavad krapist kogu aeg ketikõlksude ja ammuude taustal.
KORGIGA KÕHT. Ühel päeval võeti kaks emmet kaasa, sõidutati Tartusse. Seal lõigati emmede kõhtu augud sisse, pandi kork peale. Ime missugune! “Vatsafistul,” ütles professor Kärt targalt. Kärt on kõva vatsauurija. Ta võib emmede vatsadest rääkida kolm päeva ilma vahet pidamata ja midagi enesele vatsa pistmata. Tema hüüdnimi ja meiliaadress algab ka sõnaga vats. Kui Kärt tahab nüüd meie emmede vatsu uurida, võtab neil kõhu eest korgi ära, pääsebki vatsa.
“Tegelikult ei sööda me lehma, vaid tema vatsa mikroorganisme, mis aitavad toidu piimaks muuta,” räägib Kärt. Ja võrdleb lehmavatsa õlleankruga. Kui õlle-ankrus on vaid pärmibakterid, siis lehmavatsas on baktereid mitusada sorti. Kõik kääritavad toitu.
Kärt ütles, et korgiga lehmal pole häda midagi. Elab neli-viis aastat, annab piima, poegib ja teeb oma vatsaga teadust. No siis pole minulgi midagi selle vastu, kui mulle suurest peast fistul vatsa pannakse ja onu Kärt mind oma käega pisut seestpoolt sügab.
Kärt räägib, et 95 protsenti lehma hädadest algab söödast. Aga farmeril on vähe tolku, kui loomatohter tõbise looma juures ütleb: vale sööt. Põlula katsetamine, kus on juba läbi proovitud ka hulk erinevaid lehmaroogasid, peaks tõele ligemale juhatama. Kasvõi ses osas, et sööme küll kena välimusega välismaa kraami, aga proovid ja kaalumine näitavad – kasu ei tuhkagi.
KUNSTTISS KAITSEB. Me emadel on ilusad nimed: Sirel, Uiu, Ruthi, Miia, Ammu, Pilla, Mõmmik, Musti, Liisu. Emad ise on veel ilusamad – suurte tisside ja tarkade silmadega.
Aga ematissi meile, väikestele vissidele, ei anta. Tissipiim pannakse ämbrisse. Ja ämbri allotsas on
kummijublakas, peaaegu nagu ema tissi ehk udara nisa. Selle otsa pistan suhu ja luristan, kuis jõuan.
Isa Hillar on tissiasjanduse üle uhke. Ütleb et, tänu kunsttissi-mängule jääb meid palju rohkem ellu.
Vasikad, kes vaid ämbrist joovad, lähevad hõlpsamalt taevastele rohumaadele. Ikka imema peab, imemine on vissi elu alus, elementaarne!
Me laudas töötab kaks katsetehnikut, kolm lüpsjat, öö- ja päevavalvur. Külalisi käib lahedalt palju. Ligi kolmsada farmerit aasta jooksul, teab isa Hillar. Tulevad, mõnusad laudalõhnad küljes, uurivad, kuis katsetamine läheb. Lubavad kohe oma lautades järele proovida.
Isa Hillar ja vatsaprofessor Kärt vestavad: “Tänu katsefarmile ületame lõhe teadurite ja farmerite vahel. Noorteadurid ei muutu elukaugeks. Kõik, mis siin teada saame, läheb kohe praktikasse.”
PÕRGUVEISED JA PIISONID. Igat värvi ja seltsi sugulasi on laudas. Ikka maatõugu ja musta-valgetkirja ja punavalget-kirja ja päris punastki. Aga põllu peal on süsimustad sugulased nagu kari kuradeid. Hillar ütleb: aberdiin-angused, šoti karjaelukad, lihaveised. Nende liha olla kaunis kui marmor ja pehme kui memme musi. Rraadimatagi. Ei huvita!
Aga kusagil Hillari maadel uitavad ringi ka piisonid, päris Ameerika omad, mis sest, et Tallinna loomaaiast ostetud.
Mõnikord teeb Hillar armsa näo pähe ja hakkab rääkima lastest. Et ta teeb farmile lisaks loomapargi, kus igat värvi ja tõugu veised ringi astuvad ja lapsi rõõmustavad. Haned, pardid, lambad, jänkud ka. Kena! Küll mu tütrekesed hakkavad siis lastel keelega limpsti üle põse tõmbama.
Ja mina muudkui annan piima, lasen enesega katseid teha ja olen lõpmata õnnelik. Nagu ka tuleviku Eesti farmer. C est la vie! Muuh.
