Vaikivad fotod näitavad nukrat poeesiat ja kivistunud julmust
Näituse pealkiri „How The Fuck Are You Tonight ehk Kuidas sul siis täna läheb?” on küllalt provokatiivne, kuid esmapilgul ei vasta see ootustele. Ei midagi väliselt rämedat – pigem vastupidi. Võtmesõnadeks on kuraator Anders Härmi sõnul vaikus ja minimalism, värvi pole, on ainult mustvalged fotod paberist tehtud makettidest, midagi ehk ütlevad piltide juures seinal olevad sõ-nad-laused: „Romantika”, „Silentium”, „Le Systeme Liberal” jt. On ka vaimukas lause: „Enne veel kui takso peatus, jõudis K tagaistmelt küsida, et mis siis saab, kui Tuvikesi enam ei näidata.”
Tundub, et selle vaikiva minimalismi taga on midagi enamat kui viimistletud paberkompositsioonid. Anders Härm: „Tema fotode „vaikus” pole alati midagi sellist, mida ilmtingimata ihaldada. Neis on sageli nukrat ja vaikset poeesiat, üksi- ja ilmaolekut, kuid veel sagedamini on neis kivistunud julmust, strukturaalset nüri ja vaikset vägivalda ning mis seal salata, teatud äratundmist oma võimetusest sellega toime tulla.”
Inimene kaob
Tõepoolest, me tunneksime nagu ära toole-laudu, isegi interjööri, kuid seal pole inimesi. Peale selle on vaatamata kompositsiooni muutumisele kõik standardiseeritud – nii nagu meie kontorid. Inimene kaob ja mattub selle paberilasu alla, tal pole enam oma nägu, nagu pole seda ka Mark Kalev Kostabi tegelastel. Selles suhtes on Farkasi „Romantika” ühe pildi juures lausa irooniline – mis romantikat me selles fotos leiame?
Minimalismi ja kontseptualismiga on raskusi isegi kriitikutel. Kui kunstnik ei pane töö kõrvale A4-formaadis seletust, kui töö ei sisalda loetavat sõnumit ega ka mingeid vihjeid, siis jääb vaid õlgu kehitada või oodata kuraatori sõnavõttu. Õnneks on Farkasi näitusel kirjalikke tekste ja kuraator Anders Härmi seletus. Nii hakkab näitus meid kõnetama ja vallandab mõtteassotsiatsioone. Mida teha aga vaatajaga, kes ihkab peredvižniklikku literatuursust või lihtsalt värviilu? Nautigu siis inimtühjas galeriis vähemalt valget vaikust.
