Igal suvel külastab Antarktikat umbes 10 000 turisti. Tõsi küll, lausenamik neist näeb lõunakontinenti vaid jäise pankrannikuna laeva pealt või lumivalge ja lõputu väljana lennukiaknast. Maale ehk pigem küll jääle saavad neist vähesed astuda ning lihtsalt huvilisel on lõunapoolusele jõudmine peaaegu võimatu.

Umbes 14 miljoni ruutkilomeetri suuruse maatüki jaoks on tegemist küll pehmelt öeldes väikese turistide koormusega, kuid sedagi peavad tõsimeelsed teadlased ja looduskaitsjad paljuks. Lääneriikide keskkonnaaktivistid on juba aastaid arendanud üsna vähese eduga kampaaniaid, keelamaks turistide jala tõstmise Antarktikasse sootuks. Kuid turismifirmade kinnitusel kasvab nõudlus soolasest hinnast hoolimata pidevalt, ulatudes paari aasta pärast 14 000 külastajani aastas.

Turismifirmad pakuvad üldiselt vaid kahte Antarktikaga tutvumise võimalust. Kallim, umbes 22 000 dollarit (380 500 krooni), on neljatunnine lend väikese seltskonnaga, mille jooksul ületatakse ka lõunapoolus, kuid mõistagi ei maanduta. Lennata saab siiski ka märksa väiksema raha eest.

Suhteliselt odav on kaheksapäevane laevakruiis T‰iilist Antarktika poolsaarele, mille eest tuleb välja käia vähemalt 5000 dollarit (86 500 krooni). Lennureisid saavad alguse peamiselt Austraaliast, harvemini korraldatakse sealt samast ja Uus-Meremaalt ka laevakruiise.

Enamasti teevadki kruiisilaevad peatusi mõne Antarktika-lähedase saare juures või mandriga sama nime kandval poolsaarel. Keskmiselt on peatus Antarktikas vaid 20 tundi pikk, kuid looduskaitsjate väitel häirib seegi kõvasti loomi-linde. Samuti ei olevat asjatu peljata mikroobide tahtmatut sisse toomist.

Antarktika turismi kaitsjad aga kinnitavad, et praeguste arvude juures ei tekita külastajad mingit ohtu keskkonnale. Näiteks Cuverville’i saarel, kus käib 3000 turisti aastas, on pingviinide hulk suurenenud 15 protsenti viimase kolme aasta jooksul.

Turistidest hoopis hullemini mõjuvat Antarktika hüljestele ja ka pingviinidele ebaseaduslik kalapüük mandri lähedastes vetes.