Vaimupuudega inimest peeti aastate kaupa alusetult kinni

 (109)

Võisiku hooldekodu
Võisiku erihooldekodu kinnises osakonnas tuli üks hoolealune kohe fotograafiga juttu puhuma ja kinnitas, et oli ka ise kunagi fotograaf. Taamal istuvad teised hoolealused pärast ravimite võtmist.Foto: Jassu Hertsmann

Mehe ohtlikkus polnud tõendatud, aga omavalitsusel oli mugavam ja odavam ta jalust ära saata. Riigikohus otsustas, et inimese kinnisesse erihooldeasutusse paigutamine polnud põhjendatud. Patsientide esindusühingu arvutuste kohaselt on tahtevastaselt luku taga umbes 600 inimest.

Äsjase otsusega tühistas riigikohus alama astme kohtute otsused, millega üks psüühikahäirega inimene oli aastast aastasse kinnisesse erihooldekodusse elama määratud. Riigikohus leidis, et tema ohtlikkus ei olnud tegelikult millegagi põhjendatud, ja saatis asja ringkonnakohtule tagasi. Mees ootab aga senini erihooldekodus oma saatust.

Inimest tohib praegu tema tahte vastaselt erihooldekodu kinnisesse asutusse elama panna korraga üheks aastaks. Selle mõte on olnud, et iga aasta tagant tuleb uuesti hinnata, kas ta on ikka ohtlik. Ei ole päris nii, et inimest võib sisuliselt elu lõpuni kinni hoida, mis võrduks eluaegse vangistusega.

Kolm vajalikku tingimust

Inimese tema tahte vastaselt kinnisesse asutusse paigutamiseks peavad praegu seaduse järgi olema täidetud kolm tingimust:

1. isikul on raske psüühikahäire,

2. ta on ohtlik endale või teistele,

3. muude abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks.

Täidetud peavad olema kõik need tingimused.

Ent nagu riigikohus nüüd oma selgituses rõhutab, ei ole siiani inimesi päris seaduslikult kinni hoitud. Nii praktikutele kui ka kohtutele tuletatakse meelde, et ohtlikkust ei saa hinnata konkreetseid tõendeid esile toomata ja piisavalt põhjendamata.

Mees, kelle puhul riigikohus nüüd selle pretsedenti loova otsuse tegi, on viibinud psüühikaprobleemide tõttu haiglaravil üle 60 korra, esimest korda kümneaastasena. 1981. aastal süüdistati teda ka ühes kuriteos, kuid tunnistati süüdimatuks ja saadeti sundravile, kus ta viibis kuni 1989. aastani. Pärast seda on kohalik omavalitsus teda järjest sundravile saatnud, lühikeste ajavahemike tagant mitmeks aastaks. Lühikesed perioodid, mis ta elas väljaspool hoolekandeasutust, elas ta asotsiaalset elu: jäi kodutuks, kerjas, ööbis avalikes kohtades, tarbis alkoholi. Kohalik omavalitsus, kes taotles kohtu kaudu tema sundravile määramist, väitis, et väljas elades muutus ta ohtlikuks ja vägivaldseks. 2007. aastal pandi ta jällegi omavalitsuse taotlusel kohtu kaudu elama Jõgevamaale Võisiku erihooldekodusse, mille kinnises osakonnas ta elab tänaseni.

Omavalitsus on aastast aastasse lasknud kohtul tema seal viibimist pikendada, tuues põhjenduseks üha uuesti ühed ja samad argumendid ehk tema ohtlikkuse aastate eest. Alamastme kohtud on mehe ohtlikkuse tuvastamisel tuginenud põhiliselt ühe eksperdi arvamusele, kes leidis, et ta on iseendale ohtlik, kui ei ole kinnises asutuses. „Milles võib ohtlikkus endale ja teistele väljenduda, ei ole ekspert seejuures põhjendanud,” märkis riigikohus.

Võisiku hooldekodu kinnise osakonna juhataja leidis, et kõnealust meest ei peaks seal kinni hoitama. Sama arvas hooldekodu psühhiaater. Mehe advokaat selgitas, et minevikus toimunud sündmuste alusel ei või teda igavesti kinnises asutuses hoida. Ta sooviks näiteks elada tavalises hooldekodus ja tohtida vabalt liikuda.

Edasi lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel
Tutvu maksevõimalustega >>
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare