Vaingort: Vene Koolide Nõukogu ei lähe kaigastega ministeeriumi aknaid lõhkuma
Vene Koolide Nõukogu hakkab neljapäeval venekeelse hariduse päästeplaani arutama. Vene kooli eestistamise vastu loodud nõukogu koguneb sellel nädalal esmakordselt, et valida juhid ja määrata tegevuskava.
Raamatupidamiskeskuse Kardis juht Vaingort valiti laupäeval Lindakivi keskuse toimunud konverentsil „Vene kool Eestis“ Vene Koolide Nõukogu liikmeks.
-Kuidas hakkab Vene Koolide Nõukogu töötama?
Mina kavatsen nõukogule esitada omapoolse tegutsemiskontseptsiooni, mis koosneb kolmest põhipunktist.
Esmalt tuleb absoluutse järjekindlusega vältida politiseerumist. Nõukogu ei tohi olla seotud mitte ühegi parteiga, eriti arvestades lähenevaid valimisi. Eesmärgid peavad olema seatud nii, et mitte mingisugusel moel kahjustada lapsi.
Juba konverentsil jäi kõlama inimeste täiseti tõsine häälestatus, et lahendada mitte üksnes vene kooli ees seisvaid probleeme vaid kogu koolisüsteemi puudutavaid kitsaskohti. Õppekeele küsimus on küll oluline, kuid see on vaid üks probleem paljude teiste seas.
-Millised on teie hinnangul eesti ja vene kooli ees seisvad ühised probleemid?
Neid võib loetleda terve rea. Toon näiteks lugemisharjumuse puudumise. Lapsed on hakanud rohkem kõrvaklappide kaudu kuulama. Lugemuse puudumine muudab isiksuse mingisuguseks hoopis teistsuguseks, julmaks.
Lugemuse vähesus kahandab inimestes tolerantsust. Tolerantsus peab meie tegutsemiskontseptsioonis olema selleks kolmandaks punktiks .
Nii meie nõukogu, koolide juhtkonnad kuid ka haridusminister - me peame läbi tegema omalaadse tolerantsuse kursuse. Kui Vene Kooli Nõukogu suudab tolerantsuse põhimõtte abil oma käe välja sirutada, siis on tõenäoline, et see käsi võetakse ka vastu. Siis ei avaldata kartust, et meie käe taga asub hoopis mingisugune teine, näiteks Moskva karvane käsi. Meie nõukogu ei ole mingisugune kinnas sellel võõral ja hirmutaval käel.
-Mis sisendab teisse lootust, et Eesti võimud teid ilma eelarvamusteta kuulda võtavad?
Inimesed, kes organiseerisid Vene kooli konverentsi on väga korralikud inimesed. Ma usun, et kui nõukogu võtab sellise tolerantse lähenemise juba oma esimesel koosolekul suuniseks, siis see käesurumine meie ja ministeeriumi vahel saab toimuma.
Kui me loobume kuni valimisteni poliitikaga seotud problemaatika arutamisest, siis ei kaota me mitte midagi.
Me peame suutma kolme-nelja kuu jooksul koos ministeeriumiga püüda lahendada teistsuguste probleemide ringi.
-Mida te silmas peate?
Kui ma istun oma kabinetis ja vaatan aknast välja, siis hommikul lähevad lapsed ühes suunas kooli ja õhtul lähevad teises suunas koju. Eriti kui on halb ilm, siis esimese-teise klassi õpilased meenutavad mulle oma ranitsatega Põhjapoolusele suunduvad polaaruurijaid.
Mul on siin kontoris kaal, millega me kaalume postiga saadetavaid raamatuid. Ükskord ma palusin ühe ema käest luba kaaluda tema tütrekese ranitsat. See kaalus 4,5 kilogrammi, tüdrukuke ise kaalus 35 kilogrammi.
Mul on ettepanek kohustada ministeeriumi töötajaid ja koolide direktoreid iga päev tööle minnes kandma raskust, mis moodustab nende kehakaalust 15 protsenti.
-Ma olen kindel, et haridustöötajate ametiühing astub sellisele jõledale nõudmisele vahele.
No näete - laste peal me kõik koos lubame sellisteid eksperimente teha.
Kuid see näitab, et on üldinimlikke probleeme, mille ees ei saa silma kinni pigistada. See puudutab meie lapsi ja lapselapsi, mitte poliitikat.
-Nii-et enamus probleeme, mis puudutavad programmide ebatäiuslikkust, õpikute kvaliteeti ja õpetajate puudust, on eesti ja vene koolis täpselt samad?
See on tõesti nii. Ma lugesin hiljuti ühte vene kirjanduse õpikut, mis oli kirjutatud nii igavalt, et kui ma oleksin ise lapsena seda käes hoidnud, oleksin hiljem lugemisest loobunud.
-Mis ikkagi on põhjustanud nii teravalt kriitilise seisukoha teie ürituse suhtes?
Me räägime kogu aeg, et on vaja kodanikuühiskonda arendada. Kui aga ilmub mingi selline struktuur, siis ametnikud hakkavad seda kartma. Eeldatakse, et tegemist on tingimata mingisuguse vaenuliku ettevõtmisega.
-Igasugune kodanikuaktiivsus ähvardab ametnikke ebamugavustega.
Ma väga soovin, et nõukogul õnnestub selline eelarvamuslikkus võita ja laste ning vanemate kasuks tööle hakata. Kui läheb vastupidi, siis olen väga pettunud.
-Milline on teie seisukoht koolide õppekeele küsimuses?
See on väga terav küsimus ja selles tuleb väga hoolikalt selgusele jõuda. Esmalt pole sugugi selge, kes kiirustavad rohkem vene kooli üleminekut eesti õppekeelele: kas haridusminister Tõnis Lukas või hoopis lapsevanemad ise. Ilmselt toimub see mõlemapoolselt.
See on nii valuline probleem, et seda tuleb erilise ettevaatlikkusega lahendada. Valimiseelne olukord sarnaneb ühiskonnas närvipingele, mis kutsub langetõbistel esile haigushoogusid. Sellepärast tuleb probleemidest rääkida väga rahulikult. Eesti rahvatarkus ütleb, et putru ei tohi kuumalt süüa.
-Kõik teavad seda rahvatarkust, kuid ikkagi kõrvetavad oma suud.
Valimiste eel läheb pudru keema. Pärast pudru jahtub ja kõik asjad asetuvad omadele kohtadele. Ma usun, et mõistust ja tarkust meil jätkub, sest jutt käib lastest.
-Kas te sellise elutarga lähenemise puhul ei karda saada süüdistusi passiivsuses?
Sugugi mitte. Teha on palju ja juba esimesest päevast peale. Nõukogu töötab üksnes liikmete endi rahakoti peal ja me ei saa endale passiivsust ja ebaefektiivsust lubada.
-Mulle näib, et haridusministeerium vaatleb teie üritust kaitsekraavist.
See pole õige. Me oleme rahakoti poolest juba eurooplased, kuid teiselt poolt ikkagi sõdime omavahel sellistelt ebatolerantsetelt positsioonidelt. Me peame kaevikutest välja tulema ja teineteisega rääkima .
Need poisid, kes konverentsi korraldasid, on väga haritud ja positiivsed inimesed. Ma loodan, et meil õnnestub vältida omalt poolt kaevikute kaevamist.
-Reform käivitub järgmise aasta 1. septembrist. Kuidas te ikkagi kujutate ette vene kooli päästmist eestistamise eest?
Koolil on kolmainsuslik ülesanne. Esmalt tuleb inimest õpetada pidevalt õppima. Praegu pole enam võimalik anda kogu elu ajaks kehtivat haridust. Teiseks tuleb edasi anda mingisuguseid moraalseid väärtusi: tolerantsust, lugupidamist kodumaa vastu. Kolmandaks tuleb anda mingisugune teadmiste tase, et inimene saaks elu alustades midagi teha.
Kuid meil näib vene kooli puhul kehtivat vaid üks nõue: lõpetajad peavad oskama eesti keelt. Selle eesmärgi täitmiseks pole vaja inimesi 12 aastat harida, piisab kolmeaastasest kursusest.
Siin ma tahan täpsustada, et minu arvates on eesti keele õppimine tegelikult erakordselt tähtis, kui me tahame sellel maal ja selles ühiskonnas elada.
Sellegi poolest me peame rääkima, et tegu oleks ikkagi vene kooliga, mis kasvatab lapsi vene kultuurikekskonnas, kuid selliste moraalitunnustega, mis võimaldavad Eesti ühiskonnas elada.
See pole küll teab kui täpne formuleering, kuid võimaldaks meil tulemuslikult edasi liikuda.
-Siiski: 1. septembril lakkab vene õppekeelega gümnaasium olemast, venekeelset õpet jääb alles 40 protsendi ulatuses. Paljud vene lapsevanemad tunnevad ennast selle pärast tugevalt häirituna.
Inimesed on tõepoolest häiritud. Nõukogu püüabki kokku leppida, et neid reegleid saab kohandada. Meie riigi praktika näitab, et elu käigus seadused väga sageli korreleeruvad.
Seda enam, et täna ei ole selliseks järsuks muutuseks eeldusi: kust võtta näiteks õpetajaid.
-Ministeerium on veendunud, et õppekeele suhe 60/40 on ainuke võimalus. Millisel tasemel peaks teie arvates eesti keelt õpetama, et tagada nõutavalt kõrge tase?
Protsentides arvutamine viib ummikusse. Me unustame, et koolis õpetatakse ka inglise keelt. Kas inglise keel jääb 40 või 60 protsendi sisse? Nõukogude ajal oli raadios nõue, et 60 protsenti tuleb mängida Nõukogude muusikat ja 40 protsenti lubati Lääne esinejaid. Inimesed kohanesid ja elasid sellega. Iga nõudmisega on võimalik kohaneda.
Lapsed õpivad eesti keelt ennekõike ikkagi suheldes eakaaslastega. Suhtlemata ei õpi sõnagi, kui ka 70 protsenti ainetest on eesti keeles.
-Kas kooli eestistamine tuleb ära jätta või edasi lükata?
Eestistamist ei saa edasi lükata. Kuid selleks ei pea füüsikat või astronoomiat eesti keeles õpetama.
Vene koole ei saa olla mingisugune vastand eesti koolile – mõlemad peavad arenema koos ja õppima samade programmide järgi. Vene kooli lõpetajad peavad saama oskuse Eesti ühiskonnas elamiseks ja eesti keeles kõrghariduse omandamiseks.
-Kas ma saan õigesti aru, et te peate vajalikuks uut diskussiooni õpetamise metoodika ja metodoloogia üle?
Täpselt nii. Vene koolid on oma võimekuse poolest eesti keelsele õppele üle minekuks väga erinevad. On koole, kus keeleline vahekord võib olla 50/50, kuid neid kus hoopis 90 protsenti õpetatakse eesti keeles ja vaid 10 protsenti vene keeles. Lapsed ja vanemad on väga erinevad ja seda tuleb arvestada.
Vene kool tegutseb erinevates tingimustes. Tallinnas pole eesti keelele üle minekuga suuri raskusi, aga Narvas on väga raske eesti keelseid õpetajaid leida. Ma tahaks näha seda Narva kooli, kes suudab 60 protsenti aineid nõutud tasemel eesti keeles õpetada. Sellepärast arvan, et otsus on väga enneaegne ja väga mehaaniline.
-Kuidas te loodate selles arutelus vältida hüsteerilisi karjeid, mis juba praegu kostavad mõlemalt poolt?
Hüsteeriline kisa hakkab eriti valimiste ajal kostma tõepoolest mõlemalt poolt barrikaade. Nõukogu peab selle kisa suhtes kurdiks jääma. Järsu ülemineku kriitikaks on Tartu Ülikooli teadlaste poolt olemas täiseti teaduslikud põhjendused.
-Kes hakkab Vene Koolide Nõukogu juhtima?
Ma arvan, et konverentsi "Vene kool Eestis" korraldajad Andrei Lobov ja Oleg Nazmutdinov on täiseti korralikud inimesed nõukogu juhtima.
Nõukogus on mõned inimesed (Dmitri Klenski ja Öise Vahtkonna aktivist Maksim Reva – toim.), kes tekitavad kõrvaltvaatajates ärevust. Kuid absoluutne enamus nõukogu liikmeid on lapsevanemad. Paljud on koolide hooldekogude liikmed ja esimehed. Nemad ei lähe ju kaigaste ja kividega koolide või ministeeriumi aknaid puruks peksma.
Isegi need härrad, kellest eesti ühiskonnas ollakse harjunud rääkima kui ekstremistidest, on samuti täiesti normaalsed ja vastutusvõimelised isikud. Eneseväljenduse viis võib olla inimestel erinev - loominguline. Mina nägin neid kahte meest esmakordselt ja nad jätsid väga meeldiva ja aruka mulje.
Vene Koolide Nõukogu peab haridusministeeriumiga kokku leppima ja loobuma raudbetoonist punkritest.
Vene koolile paistab tunneli lõpus valgust. Kuni valgus paistab, on mõtet edasi elada.
