Mäletan väga kurvalt. Ma ei olnud rindel. Mind oli saadetud sõjakooli – kindral Lembit Pärn isiklikult saatis. Aga seda kursust lühendati, sest Kuramaal, kus Saksa väed olid sisse piiratud, oli vaja ohvitsere. Aga sinna valiti ainult keskharidusega mehi. 8. mail olin ma Moskvas. Viimased saluudid nägime ära – Moskva elas juba tavalist elu, purustusi enam suurt polnud, sõitsime linna peal metrooga ringi. Aga järgmisel hommikul hakkasime rindele sõitma ning Rževi linnas saime teada, et sõda on lõppenud. Me kõik, sada poissi, jäime ellu! Aga kui oleksime viimased lahingud Kuramaal kaasa teinud, kes meist oleks ellu jäänud? Meil vedas!