Tegelikult peaks kogu protseduur hoopis teistmoodi käima. Loomakaitseseaduse paragrahv 64 ütleb, et omanikult ära võetud loom antakse üle kohalikule omavalitsusele. Seejuures peab endine loomaomanik korraldama kas looma müügi või organiseerima tema hukkamise. Müügist saadud tulu läheb omavalitsusele kulude katteks. Kui endine omanik ise müügiga ei tegele, korraldatakse see tema eest.

Veterinaar- ja toiduameti Valga keskus talitas Valga vangla territooriumilt koeri päästes just nii: andis loomad üle omavalitsusele, see omakorda Valga loomade varjupaika, mis võttis müügi korraldamise enda peale. Olukord on jabur igal juhul, seda enam, et keegi ei tea, mis saab koertest siis, kui oksjon peaks läbi kukkuma.

„See ei ole hea plaan. Oleme igal võimalikul juhul rõhutanud, et see [seaduse 64. paragrahv] on ainuüksi põllumajandusloomi silmas pidav punkt,” ütles Varjupaikade MTÜ üldjuht Triinu Priks ja tõi kujundliku näite, et loomakaitseseaduse paragrahv lajatab praegu ühe puuga nii laudatäiele lehmadele kui ka viirpapagoile. Valga koerte juhtumi puhul on selge ka see, et oksjon ei tasu koerte ülalpidamise ja ravimise kulusid. „Selleks on kulunud tuhandeid eurosid. Hea, kui oksjonil keegi kümneeurose pakkumise teeb,” ütles Priks.

Kui kaubaks ei lähe

Loomakaitsjaid paneb muretsema seegi, et muidu saab varjupaik loomasoovijale sügavalt silma vaadata ja kui tundub, et looma ei ootaks uues kodus parem elu, võib varjupaik keelduda looma üle andmast. Oksjoni võitja puhul seda võimalust pole.

Aga mis ikkagi saab siis, kui koerad kaubaks ei lähe? Kui tavaliselt tehakse mitu enampakkumist, millel alghinda järjest langetatakse, siis mida teha koerte puhul, kus juba alghind null eurot? „Kuna see on kõige esimene kord üldse, kus sellist asja tehakse, siis pole sellele pädevat vastust, mis edasi saab. Meie loodame, et siis saab Varjupaikade MTÜ nad enda valdusesse,” ütles Priks.

Samasuguses teadmatuses on ka Valgamaa veterinaarkeskuse juhataja Urve Laidvee. „Me võõrandasime need koerad ja andsime üle omavalitsusele nii, nagu seadus ette näeb. Mis siis [oksjoni läbikukkumise korral] saab, ei oska öelda. Seda peaks küsima kohalikult omavalitsuselt,” ütles ta.

Valga linn aga viskab müümata jäänud koerte saatuse juriidilise palli jälle veterinaarameti poole. „Selle küsimuse otsustab vastavalt loomakaitseseaduses sätestatule veterinaar- ja toiduameti järelevalveametnik. Omavalitsustel puudub antud kaasuses otsustuspädevus, kuna tegu ei ole mitte hulkuvate ja peremeheta loomadega, vaid omanikult äravõetud loomadega,” ütles Valga linnahooldusameti juhataja Arno Uprus.

Varjupaikade MTÜ näeb jaburas oksjonisaagas ka üht positiivset nooti: sellest kummalisest juhtumist võiks saada ajend, mis aitaks loomakaitseseadust muuta nii, et omavalitsusel ei tuleks näiteks omanikult ära võetud merisiga oksjonil müüa. „Tahame, et esimest korda siis tehtaks nii, nagu seadus ette näeb. Oleme selle poolt, et sellest saaks õpikunäide, mille alusel võiks siis seadust muuta,” ütles Priks.


Omanik hoidis vanglas 24 nälginud koera

12. detsembri öösel püüdsid Valga kodutute loomade varjupaiga töötajad Valga vanast vanglakompleksist kinni 24 nälginud koera. Püügiaktsioonile eelnes palju kaebusi: naabrid olid aastaid pöördunud ametiasutustesse, sest koerte pidev haukumine oli häiriv, samuti kahtlustati, et koeri on seal väga palju ja nad on näljas. Koerte omanik Aleksandr Datšenko ei liigutanud kaebuste peale lillegi.

Veterinaar- ja toiduamet otsustas koerad ära võtta ning andis nad üle linnavalitsusele. Detsembri keskpaigast peale on Valga loomade varjupaik nälginud ja kirpudest kubisevaid koeri tohterdanud, toitnud ja hooldanud. Oksjonikõlblikud ehk terved ja sõbralikud on 13 koera. Oksjon kestab 24. jaanuarini. Kui palju huvilisi praeguseks tekkinud on, pole teada.