Valgevene – ajamasinaga kolmkümmend aastat tagasi

Ametlikult on Valgevenes kõik uhke ja hea, tegelikkus aga kipub räämas ja võlts olevat.

„Deevuška, zakroi haladilnik!” käratab priske müüjanna mulle Valgevene pealinna peenima hotelli kaupluses hilisel õhtutunnil, kui üritan hotelli kaupluse külmikust veel midagi hamba alla osta.

Teenisin märkuse ära sellega, et hoidsin kapi ust ivake kaua lahti ja lasin külma välja.  Seda aga ei maksa teha, sest Venemaast energiasõltuvuses olevas riigis lülitatakse kokkuhoiu mõttes ööseks hotellis kõik külmikud välja.

Külmkapp külmkapiks – kurja juur selles pragamises on ikkagi Aljaksandr Lukašenka valitsus, kes on viinud riigi pankroti äärele. Peagi on ees uued presidendivalimised ja kolmandat ametiaega pidav Lukašenka kandideerib ka neljandat korda. Küllap pole kellelgi kahtlust, et ta võidab.

Juulikuus korraldas Euroopa Komisjon esimest korda ajakirjanikele reisi riiki, kus sellised valimistulemused sünnivad.

Teine tegelikkus

Ametliku Minski ilme on laitmatult euroopalik ja hästihoolitsetud, kuid hoopis teine tegelikkus ootab ees, kui vaadata Valgevene poliitika teist poolt – opositsionääre.

Nendega kohtumiseks tuleb sõita äärelinna, kus ühel tagasihoidlikul tänaval astume pisikesse raamatu- ja nännipoodi. Poe leti tagant viib uks räämas koridori, kust pääseb vana klassiruumi meenutavasse tuppa. 

Meid tervitab Aljaksei Janukevitš, Valgevene vanima opositsioonipartei juht. Ta märgib mõningase uhkusega, et tema partei on Valgevene opositsiooniliikumistest ainus, millel on oma kontor.

Millalgi sügisel-talvel – oleneb Lukašenka tahtest – on valimised ja see oleks justnagu võimalus ka opositsioonile. Aga tegelikult mitte. Opositsiooniliikumistel on praeguseks välja panna 12 (!) presidendikandidaati. See näitab, et opositsioonil ei ole vähimatki ühtsust ja sama möönavad ka parteid ise.

Sotsioloogiadoktor Alah Manayeu aga leiab, et vahet pole. „Lukašenka võidaks ka ausatel valimistel,” ütleb ta ja toob esile viimase sõltumatu küsitluse, kust ilmneb, et üle 50 protsendi inimestest hääletaks Lukašenka poolt. Miks?

Manayeu sõnul toimib ühel ajal mitu tegu­rit – esiteks on pre­sidendil rahaline võim rahva üle. Vales­ti hääletamine või tegutsemine võib maksta töökoha (endiselt on enamik ettevõtetest riigi käes) või jätta ilma korteritoetusest. Rääkimata sellest, et riigimeedia vahendusel on inimestele pidevalt sisendatud, et kõik on hästi. Miks siis valida kedagi teist?

Paar salajast surmanuhtlust aastas, ametiühingusse kuulumise eest vallandatud töötajad, sõnavabaduse piiramine ja ajakirjanduse tasalülitamine ei jõuagi avalikkuse teadvusse.

See-eest esitletakse avalikkusele ja ka ajakirjanikele paraadpilti valitsuse edusammudest. Euroo­pa ajakirjanikele korraldati koguni kohtumine energeetika aseministriga. 

Esimesed veerand tundi kannab aseminister ette infot, kui mitu kilomeetrit on Valgevenes elektriliine ja kuidas uued energiasäästuplaanid (siinkohal võib meenutada hotellikülmikute väljalülitamist) aitavad kaasa riigi edenemisele. Seejärel esitleb ta uhkelt, et kuigi praegu sõltub riigi majandus 95–98 protsendi ulatuses Venemaa gaasist ja naftast, on olukord peagi paranemas, sest 2016. aastal valmib Valgevene päris oma tuumajaama esimene reaktor. Imetore!

Lääne ajakirjanike suu paraku lukus ei püsi. Kes laenab Valgevenele raha tuumajaama ehituseks? Kust tuleb know-how? Kust ostetakse tehnika ja uraan? Kuhu müüakse radioaktiivsed jäätmed? Venemaa, on vastus, mida kõik teavad. Üks energiasõltuvus vahetatakse teise vastu.

Terve Valgevene ametlik pool näib uskuvat helgesse tulevikku ega püüa gaasikraaniga mängiva Venemaa asemel leida sidemeid läänemaailmaga. „Me ei anu koostööd,” ütles Valgevene välisministeeriumi Euroopa Liidu alaste suhete osakonnajuhataja Alajksei Skrõpko. „Me liigume omas tempos. Me näeme, milleni on reformidega kiirustamine viinud mujal endistes Nõukogude Liidu riikides,” lisas ta.

Küsimusele, kuidas täpselt kahjustavad rahva elukvaliteeti surmanuhtluse kaotamine või pressivabadus, Skrõpko ei vasta.

Aleh Manayeu sõnul on Valgevene elukvaliteet üldse alla igasugust arvestust. Rahvusvahelistesse uuringutesse esitatud info 500-dollarilisest keskmisest palgast on tema sõnul naljanumber. „Mu naine töötab ülikoolis ja kui eelmise aasta lõpus oli neil koosolek, kus ideoloogiatöötaja rääkis, kui hästi asjad edenevad ja kui palju on töötajate keskmine palk ja see arv oli suurem kui kõige kõrgemini tasustatava professori tegelik palk,” muigas Manayeu ja lisas, et riik on pankroti äärel, kuid sõltumatute andmete puudumise tõttu ei tea keegi täpselt, kui suur auk riigi rahakotis laiutab.

Ilmselt pahatahtlike riikide spioonide eksitamiseks on keelatud pildistada valitsushooneid, ametiisikuid ja Lenini kujusid. Mõistagi tekitas Lenini pildistamise keeld ajakirjanikes suurt elevust ja ma polnud ainus, kelles tekkis vastupandamatu soov leida mõni Lenini kuju ning seda siis iga nurga alt pildistada. See läkski mul korda, kuid üht ilmetut valitsusametkonna maja pildistades jäin vahele.

„Kaamera siia!” käsutas mu selja tagant ootamatult ilmunud militsionäär. Tegin näo, et ei oska sõnakestki vene keelt ja surusin kaamerat kiivalt vastu rinda. „Ei anna!” Vahtisime mõnd aega tõtt ja siis saime vaikivale kokkuleppele – mina aparaadist ei loobu, aga kustutan tema valvsa pilgu all riiklikku julgeolekut ohustava foto tagasihoidlikust kolmekordsest majast, mille ukse kõrval olev silt teatas, et seal tegutsevad keskkonnaametnikud.