Valimisdebatt: kas venekeelne vähemus Eestis getostub?
Eesti iseseisvuse taastamisest on möödas 15 aastat. Kui Vene vägede väljaviimine kõrvale jätta, pole Eesti-Vene suhetes olnud selle aja jooksul ühtegi positiivset sündmust. Miks?
•• Urmas Paet (reformierakond): Kui rääkida koostööst eri valdkondade professionaalide vahel, siis seal on suhted head. Halvad on suhted poliitikas. Headeks poliitilisteks suheteks on vaja tahet mõlemalt poolt, aga paraku Vene poolel seda napib. Seda iseloomustab hästi kõrgetasemeliste visiitide väärtustamine. Kui Eesti president ja välisministrid on Venemaal käinud, pole Vene president, peaminister ega välisminister Eestit külastanud.
•• Sven Mikser (Sotsiaaldemokraadid): Kremli seisukoht peegeldab väga olulise osa Venemaa venelaste seisukohti. Venelastele tundub, et Venemaa peab olema regionaalne suurvõim ja seetõttu peaks ka Eesti kuuluma Vene mõjusfääri. See ei tähenda, et meil ei võiks olla pragmaatilisi suhteid, aga sarnast maailma mõistmist poliitikas meil ei ole ega tule ka tükk aega.
•• Mihhail Lotman (Isamaa ja Res Publica Liit): Muidugi võime rääkida, mida kõike teeb Venemaa valesti ja meie õigesti – ja põhimõtteliselt see ongi nii –, aga sellest pole mingit kasu. Me peame panema paika oma strateegilised eesmärgid ja nende nimel tegutsema. Mulle näib, et me pole kõiki võimalusi suutnud ära kasutada.
•• Valdur Lahtvee (roheli-sed): Läbi ajaloo on suurriikide välispoliitika rakendatud majanduspoliitika huvide ette. Samas ei usu praegu keegi, et Venemaa võiks mõne oma naabri suhtes toime panna anneksiooni. Sellepärast tuleb meil vastastikku püüda leida selliseid ühiseid huvisid, kus koos tegutsemine mõlemale kasu toob. Mida rohkem on selliseid pragmaatilisi koostöövorme, millele Paet viitas, seda paremad on ka suhted.
•• Lotman: Teoreetiliselt on Lahtvee jutt õige, aga Venemaa puhul see ei kehti. Alates Nikolai I-st formuleeris Venemaa oma välispoliitika nii, et see ei lähtu pragmaatilistest sihtidest. Nad üritavad pidevalt maailma päästa, andmata aru, kas see tuleb neile kasuks või mitte.
•• Mikser: Tõe aspekt on mõlemas lähenemises. Kui minna ajas tagasi ja vaadata, kuidas Venemaa Ottomani vastu kasvas, oli selle taga ühelt poolt kaubandus- ja sõjandushuvi. Teisalt üritas Venemaa end kehtestada kõigi õigeusklike üle, ka Ottomani impeeriumi aladel, mis kahtlemata tähistas ka kultuurilis-ideoloogilist ekspansionismi.
•• Evelyn Sepp (keskerakond): Majandusliku sõltuvuse rõhutamises tehakse tihti palju loogikavigu. Keegi ei püüa ju väita, et kui venelased ostavad Inglismaal juhtiva jalgpalliklubi, siis on Inglise majandus langenud Venemaa mõjusfääri alla. Meie kohta aga arvatakse nii.
•• Mikser: Aga siin on suur vahe sees. Kui Eestisse tuleb Vene kapital sisse selleks, et saavutada poliitilist kontrolli Eestis, siis Inglismaale läheb Vene kapital sisse selleks, et põgeneda Venemaa poliitilise kontrolli eest.
•• Lahtvee: Te müstifitseerite Venemaad ja tema rolli üle. Eesti on Venemaa jaoks olulisel kaubandusteel ees ja Vene kapitali huvi on siitkaudu võimalikult soodsalt oma kaupu vedada ja kasumit teenida. Ja sellest ka Venemaa poliitilised sammud.
•• Paet: Ma ei ole sellega nõus. Suures osas Vene ühiskonnas on vaesus jätkuv, mistõttu ainult majanduslike hoobadega ei ole võimalik inimeste toetust valitsevale reÏiimile tekitada. Ja siis tuleb otsida alternatiive, milleks sobib välisvaenlane. Kõik see trall meie monumentide üle on ju suunatud eakamatele venelastele, et nad unustaks oma igapäevamured.
•• Mikser: Ka mina arvan, et Lahtvee jutt on lihtsustatud. Kui vaatame, kuidas Vene riik enda sees rikkusi ümber jagab – kord annab varasid ühtedele oligarhidele, siis teistele, lõpuks natsionaliseerib varad –, siis saame aru, et Venemaa majanduslikud huvid on üldjuhul allutatud poliitilistele huvidele.
•• Margus Leivo (rahvaliit): Tänastele vene inimestele on geenidega sisse kasvatatud jumalikkuse ja suurrahva tunne, mida nad ei suuda praegu realiseerida. Selline mentaliteet ei kao Venemaalt lähema 50 aasta jooksul ja sellepärast peame oma tegevuse Venemaa suunal ka vastavalt sellele sättima.
•• Lotman: Arvata, et venelastel on midagi geenidega valesti, on lame. Ma pole nõus ka Paetiga, et majanduslik heaolu tõus lahendaks Venemaal kõik hädad. Kui inimesel on kõht tühi, siis tegeleb ta iseendaga. Kui kõht on täis, siis hakkab ta vaatama, mida naaber sööb.
Olen teie hoiakuga nõus, et Eesti-Vene suhete paremaks muutumine on paljuski kinni Venemaas. Kuid kas on siiski midagi, mida ka meie saaksime teha?
•• Paet: Eestis on kõlanud aeg-ajalt üleskutseid, et teeme Venemaale järeleandmisi ja siis lahenevad kõik probleemid. Aga võtame Valgevene, kes on olnud Venemaale kõige lähedasem riik pärast N Liidu kokkuvarisemist. Ühelt hetkel ei meeldinud midagi Venemaale Valgevene poliitikas ja gaasihinnad hakkasid tõusma. Seega, arutu meeldida püüdmine Venemaale ei too ka mingit kasu.
•• Sepp: Kui me vaatame seda, mis Eesti-Vene suhetes riikide tasandil viimase 15 aastaga on toimunud, siis on selles väga vähe sisu ja palju ägedat retoorikat. Ja mis eriti kurb – see äge retoorika kantakse kohe Eesti ühiskonda sisse ehk kui Venemaa teeb mõne ebamugava avalduse meie suunas, järgneb sisepoliitiline rünnak meie enda vene kogukonna vastu.
•• Mikser: Ma pole sellega nõus, et me kanname Venemaa negatiivsed avaldused üle siinsetele venelastele. Nõus olen sellega, et me võiks taoliste avalduste suhtes näidata rohkem üles konstruktiivset ükskõiksust.
•• Leivo: Me ei suuda Venemaast rääkida vähem, kui me seda teeme.
•• Paet: Venemaaga tuleks edasi suhelda paljuski nii, nagu oleme siiani teinud. Ja kuna me oleme EL-i liikmed, siis tuleb meil ennekõike suhelda Venemaaga EL-i kaudu. On terve hulk praktilisi asju, mida tuleb ajada ka kahepoolselt.
•• Lahtvee: Meediapildi järgi on meil suhetes Venemaaga kaks suurt probleemide ringi. Esimene on Venemaa süüdistused, et me rikume vene vähemuse õigusi ja taaselustame fa‰ismi. Teine seostub Eesti ärimeestele takistuste loomisega Venemaal äri tegemisel ja transiidivoo ümbersuunamise ähvardusega. Kui need on kaks põhiprobleemi, tu-lebki meie tegevus neile foku-seerida. Kui meid fa‰ismi rehabiliteerimise süüdistusega mustatakse, tuleb meil panna oma propagandaagentuur tööle.
•• Paet: Vastupropaganda võimaluste kohta on kõnekas meediavabaduse indeks, mille järgi Venemaa on meediavabaduselt maailma riikide seas 142. kohal. Ehk asjad ei näe välja nii, et me läheme ning kirjutame artikleid ja jagame televisioonis intervjuusid. Ligipääs teistsugusele arvamusele Vene meedias on piiratud. Ja kas te tõesti arvate, et need Vene poliitikud, kes räägivad, kuidas Eestis ahistatakse venelasi, tõesti ei tea, milline nende tegelik olukord on?
•• Mikser: Vaidluses, kes oli okupant ja kes ohver, saavutasime võidu 15 aastat tagasi. Kogu maailm tunnustas meid õigusliku järjepidevuse alusel ja sellega aktsepteeriti ka fakti, et me olime okupeeritud. Ja kui Venemaa süüdistab meid revisionismis ja tahab taastoota seda debatti, siis meie kõige õigem taktika oleks öelda, et see vaidlus on juba selgeks vaieldud ja maailm on meie tõde aktsepteerinud.
•• Sepp: Aga kui palju on Eesti poliitilises eliidis inimesi, kes on valmis välja ütlema: vene inimesed on ka minu inimesed? Ja kui me räägime integratsioonist, siis valdav arusaam on selline, et teeme Lasnamäele müüri üm-ber ja küll nad seal integreeruvad. Probleem pole sugugi selles, et me peame venelasi Eesti ühiskonda integreerima, vaid – vabandust väga –, me peame eestlasi multikultuursesse ühiskonda integreerima.
•• Lahtvee: Minu arvates on üks võimalus arenguabi. Kellele Eesti annab praegu arenguabi? Gruusiale, Ukrainale ja Moldovale ehk riikidele, kel on Venemaaga keerulised suhted. Miks ei võiks Eesti hoopis Venemaale arenguabi anda ja nii kahe riigi vahelisi suhteid parandada?
(Siinkohal läks jutt nii valjuks, et diktofonilindilt on tuvastatav vaid Urmas Paeti lause: “Venemaa on keeldunud Eesti abi vastu võtmast!” – U.K.)
Ühiskonnateadlane Raivo Vetik tutvustas äsja uuringut, mille järgi on viimastel aastatel kasvanud nende noorte venelaste osakaal Eestis, kes leiavad, et N Liit mitte ei okupeerinud Eestit, vaid Eesti astus vabatahtlikult N Liidu koosseisu. Kas me oleme oma integratsioonipoliitikas kuskil mingi suure vea teinud?
•• Mikser: Eesti venelased elavad teistsuguses meediaväljas kui eestlased. Eriti oluline on elektrooniline meedia, kus taevakanalid on lahti ja kus Eesti ei suuda konkureerida. Teadupärast on aga juhtivad Vene telekanalid läinud kõik Kremli kontrolli alla, mistõttu sealt tulev infovoog toetab ühemõtteliselt Vene riigi poliitikat.
•• Paet: Pool aastat tagasi vestlesin ühes Tallinna vene eliitgümnaasiumis õpilastega. Nad küsisid, miks on nii raske saada Eesti kodakondsust. Palusin siis käega märku anda, kel pole Eesti kodakondsust. Seal oli umbes 60 õpilast ja vähemalt pooltel polnud. Olgugi et nende vanuses on kodakondsust saada tegelikult väga lihtne. Näiteks vanema avalduse alusel. Nad polnud sellest kuulnudki.
•• Leivo: Ja sellepärast on meedia ja poliitikute ülesanne rohkem seletada. Poliitikutel peab olema rohkem vahetuid kontakte vene inimestega. Tuleb nendega kohtuda ja neile seletada.
Info jagamine on tähtis, aga mul on ees keeleinspektsiooni viimase kolme aasta kontrollaruanded. 2004. aastal kontrolliti vene koolides 569 õpetaja eesti keele oskust ja 554 ei vastanud kehtestatud nõuetele. Aastal 2005 olid näitajad 769–733, aastal 2006 aga 950–832. Ehk valdav enamus ei oska eesti keelt tööks vajalikul tasemel. Lisaks on väga paljud neist saanud hariduse väljaspool Eestit. Kas probleemi juured pole vene koolis?
•• Leivo: Need arvud viitavad kõnekalt meie riikliku hariduspoliitika probleemidele – me ei ole ühtedel või teistel põhjustel õigel ajahetkel investeerinud vene koolide uue õpetajaskonna pealetulekusse. Tegelikult tuleks riigil suunata täiendavaid vahendeid ja vajadusel ka inimestele maksta lisaboonuseid selleks, et meelitada eesti inimest vene kooli õpetama. Paraku me seda ei tee. Aga ega neid umbkeelseid õpetajaid ei saa ju ka lahti lasta – lapsed jääksid siis ju üldse õpetamata. Tekkinud on surnud ring.
•• Sepp: Mul on sellel teemal hea autoriteediga sõna võtta, sest mu enda ema on üle 25 aasta olnud eesti keele ja kirjanduse õpetaja vene koolis. Probleem algab sellest, et 1990-ndate esimeses pooles vene kooliga seoses välja öeldud eesmärgid olid ebarealistlikud. Ja sellest hetkest peale on see teema olnud ka selgelt ülepolitiseeritud. Ei saa viie aastaga muuta poolt miljonit inimest eestlasteks. Aga ometi on riigi praktiline tegevus sellest lähtunud ja tulemus on, et nihutame iga kahe aasta tagant täht-aegu. Vene koolihariduse põhiprobleem on praegu selles, kuidas vene kooli õpetaja enda kohta Eesti ühiskonnas tajub. Kas ta on teretulnud? Mulle tundub, et ühiskondlik suhtumine teda ei toeta ja siis ta elabki kogu oma frustratsiooni välja. Kui siin viidati vene noorte muutunud ajaloohinnangutele, siis erinevalt eelkõnelejatest ei näe ma niivõrd põhjust teistsuguses meediaväljas elamises, vaid ühiskonnas toimuva tagasipeegeldumises. Riik, kus me elame, ei ole eestlaste Eesti. See on maa, kus elab ka palju teisi rahvaid.
•• Lotman: Vene noorte agressiivsus lähtub madalast enesehinnangust ja seda madalat enesehinnangut on püütud Eesti poliitilise eliidi poolt vene koolides neile sisendada. Vene kool Eestis areneb väga valedel eesmärkidel. Venelastest püütakse teha kehvemat sorti eestlasi. Haridus vene koolis peaks sisaldama kolme komponenti. Esiteks vene kultuuriline komponent ehk neil peab olema uhkus selle üle, et nad on venelased. Teine komponent on üldinimlikud ja euroopalikud väärtused ehk asi, mis puudub Venemaa koolides. Ja kolmas komponent on Eesti patriootiline kasvatus. Rahvuslik ja kultuuriline identiteet ei takistaks olla Eesti patrioot.
•• Mikser: Kultuuriajalooliselt tekkisid Lääne-Euroopas enam-vähem ühel ajal sellised asjad nagu patriotism ja Ida-Euroopas natsionalism. Praegu on Eesti venelaste puhul näha lojaalsuskonflikti, mis tekitab alaväärtuskompleksi. Me peame jõudma olukorrani, kus venelased ei tunneks konflikti venelaseks olemise ja Eesti riigile lojaalseks olemise vahel. Me ei saa neid muuta Eesti riigile lojaalseks nii, et sunnime nad loobuma venelaseks olemisest. Samal ajal ei saa me ka öelda, et kuna nad on venelased, siis ei saagi me neilt lojaalsust Eesti riigile eeldada.
•• Lotman: Eestis ei ole ühtset vene kogukonda. On väga palju noori venelasi, kes on Eesti suhtes väga positiivselt meelestatud ja suured isamaalased. Vaadake kas või Eesti sõjaväe rahvuslikku koosseisu. Seal on väga palju vene noori. Minu poeg on ka praegu armees ja seal on väga palju Eesti-patriootiliselt meelestatud venelasi. Samas, kes on nördinud pronkssõduri pärast, need loevad Suvorovi lugusid.
Kui vaadata eri statistilisi näitajaid, on venekeelse elanikkonna seas rohkem töötuid, nende tervisenäitajad on kehvemad, nende seas on rohkem HIV-positiivseid ja narkomaane. Kas me saame rääkida venelaste getostumisest Eestis?
•• Lahtvee: Nende näitajate taga on palju tegureid. Üks on erinev stardipositsioon 1990-ndate alguses. Olgu selleks siis eestlaste vara tagasisaamine või endiste üleliiduliste tehaste sulgemine ja erastamine, kus peaasjalikult töötas venekeelne elanikkond. Paljud neist sattusid tänavale – nad ei osanud muud tööd. Teine asi on geograafiline mõõde ehk kuhu venekeelne elanikkond valdavalt on elama asunud. Nad elavad Kirde-Eestis ja kindlasti avaldab see mõju. Kirde-Eesti kaevanduspiirkondades on suremus suurem kui mujal Eestis. Juba 1990-ndate esimesel poolel oleks pidanud selle probleemiga tegelema.
•• Leivo: Erastamise osas vaidlen vastu. Eesti riik on siin olnud väga ettevaatlik ja läbinägelik. Kui siin on mingeid tagasilööke olnud, siis ei ole need käinud küll mitte venelasi pidi, vaid mööda teisi tunnuseid. Meenutage Võhmat. Kui me võtame Eesti Põlevkivi või Narva Kreenholmi, siis nende tegevus väärib tunnustust. Nad on suutnud hoida sotsiaalsed probleemid kontrolli all ja nii palju suuremad katastroofid ära hoidnud.
•• Mikser: Venelaste sotsiaalmajanduslik kehv olukord võib puhtloogiliselt olla regionaalne ja strukturaalne, aga kaudselt ka demograafiline probleem. Kui 1000 vene inimest kaotab Ida-Virumaal töö, siis võime öelda, et sel pole mingit pistmist nende rahvusega, aga see ei vabasta meid tagajärgedest. Ja seetõttu peame nende probleemidega tegelema. Vastasel korral võivad need ühel hetkel võimenduda hoopis lojaalsuskriisiks.
•• Lotman: Eestis ei ole väga suurt tööpuudust. Igaüks, kes viitsib tööd teha, mingi töö ka leiab. Vene inimene tahab riigilt rohkem tuge ja abi. Eestlased on siin palju individualistlikumad ehk kui nad satuvad probleemide ette, siis ei looda nad riigile, vaid hakkavad ringi vaatama, mida ise saaks teha.
•• Paet: Mina ka ei oleks väga pessimistlik. Päris paljud vene inimesed ei ole pannud oma lapsed mitte ainult eesti kooli, vaid ka eesti lasteaeda. Nad on saanud aru, et eesti keele oskus annab selge konkurentsieelise. Ja seda mitte ainult oma rahvuskaaslaste ees, kes käivad vene lasteaias ja vene koolis, vaid ka nende eestlaste ees, kes ei oska omakorda vene keelt. Ehk me võiks võtta kogu meie jutu kokku tõdemusega, et parim paik venelastele praegu maailmas elada on arvatavasti Eesti. 1
Avaldatud lühendatult.
