Välismaale tööle läinud unustavad oma lapsed
Vanemate välismaale tööle minek paneb oma pitseri ka koju jäänud lastele, kes jäävad oma muredega täiesti üksi.
„Üha rohkem ja rohkem tuleb meil ette olukordi, et püüame õpilaste vanemaid üles otsida, aga ei leiagi kedagi, sest kodus ei elagi peale laste enam ühtegi täiskasvanut,” kirjeldas Põltsamaa ühisgümnaasiumi õppealajuhataja Tiia Mikson. „Leiame siis heal juhul ainult mõne kaugema sugulase või tuleb kooli õpetajaga kohtumisele vanaema või vanaisa.”
„Lapsed on lihtsalt üksi jäetud. Tihti näiteks 14–15-aastased vanemad õed-vennad hoolitsevad väiksemate laste eest. Kogu pere eest hoolitsemine on seega pandud nende õlgadele,” nentis Mikson, kelle sõnul kohtab sellist elukorraldust üha enam.
Asjad on arenenud mõnel pool Eestimaal niikaugele, et sellistel puhkudel on pidanud sekkuma ka lastekaitsetöötajad ning laste heaolu ja arengu kaitsmiseks on lapsed paigutatud kas asenduskodusse või leitud mõni ajutisem lahendus, näiteks on lapsed läinud õpilaskodusse. Asjad Põltsamaa ühisgümnaasiumi õpilastega õppealajuhataja sõnul nii kaugele arenenud siiski veel ei ole. „See kõik puudutab lapsi ikkagi väga. Kui meie inimesed on saanud nendega rahulikult ja ausalt rääkida, siis on ette tulnud ka, et nukker laps on nutma hakanud ja küsinud: miks nad mind Soome kaasa ei võtnud? Tegelikult nad on tundnud end hüljatuna.”
„Ja ega ei minda ju ainult välismaale tööle. Paljud vanemad käivad ju ka näiteks Tallinnas tööl. Laste jaoks võib see ikkagi tähendada seda, et vanem ei ole kodus,” lisas psühholoog Anu Pajo. „Isegi kui vanem tuleb õhtul hilja koju, kui lapsed juba magavad, siis ongi nii, et laps tegelikult ei näegi oma vanemat.” Pajo sõnul oleneb see jällegi pere rahakotist, kas vanematel on võimalik iga päev koju sõita või elatakse rahapuudusel ikkagi eraldi linnades. Näiteks tuleb ette olukordi, kus vanem või vanemad elavad pealinnas, kus on tööd, ja lapsed Kesk-Eestis.
„Mõned lapsed on muidugi väga tublid ja kohusetundlikud ja saavad hakkama. Aga jutu sees lastega on küll välja tulnud, et nad tahaksid, et keegi täiskasvanu oleks ikkagi olemas. Just näiteks on paljud vanemad õpilased tulnud sellise sooviga, et nad tahavad lihtsalt täiskasvanud inimesega rääkida. Mingit muret neil ei olegi, aga tahavad lihtsalt maailma asju arutada,” kirjeldas psühholoog. „Tegelikult on tulnud välja, et neil ei olegi mitte kellegagi rääkida.”
Kannatab õppimine
Väiksematel lastel väljenduvad nende mured nende käitumises koolis – kus nad veedavad ikkagi suurema osa oma ajast. Kui tekib raskusi keskendumises ja suhtlemises, saab mõjutatud loomulikult ka õppeedukus. „Lapsed muutuvad siis enamasti kas eriti agressiivseks või vastupidi, tõmbuvad hästi endasse,” ütles Pajo.
„Lapsed mõistavad tegelikult oma vanemaid,” rääkis ta ja lisas, et ka tema arvates ei ole õige süüdistada vanemaid, kes püüavad lihtsalt rasketes majandusoludes ots otsaga kokku tulla ja perele leiba lauale hankida.
Miks riik lahendust ei otsi?
•• Põltsamaa ühisgümnaasiumi õpetajate sõnul saavad paljud välismaal tööl käivad vanemad ja nende lapsed siiski ka hästi hakkama ehk sellised arengud ei pruugi olla kaugeltki mitte kõigis neis peredes. Kuid see on üldi-sem tendents, mida on viimasel ajal lihtsalt rohkem märgata. Enamasti juhtub nii peredes, kus vanemad ikkagi täiesti unustavad oma vanemlikud kohustused ja üks olulisemaid asju selle juures on lapse jaoks kohalolek ja lapse eest hoolitsemine. Näiteks raha koju saatmisest üksi ei piisa, märgivad spetsialistid.
•• „Õppeedukusele paneb kodu-ne olukord loomulikult oma pitseri,” märkis õppealajuhataja Tiia Mikson.
•• Suur on risk, eriti just teismelise eas, et lapsel läheb koolis käimine väga keeruliseks – ja kui ta oma probleeme kellegagi arutada ka ei saa, siis ta kukubki koolist välja.
•• „Riik peaks ikkagi uurima neid põhjusi ja lahendusi otsima,” leidis Mikson, kelle hinnangul võiks alustada näiteks uurimistööga sellel teemal. „Meie näeme siin ju ainult tagajärgi laste õppetöös,” tähendas ta.
Välismaale kippujate hulk suureneb
•• Eelmise aasta lõpus tutvustati sotsiaalministeeriumis uut uuringut, mis tõi esile, et viimasel ajal on hüppeliselt suurenenud nende inimeste arv, kelle vaim on välismaale tööle minemiseks valmis.
•• Euroopa Sotsiaalfondi rahastatud uuringust selgus, et kui 2006. aastal oli Eesti tööealiste väljarändepotentsiaal hinnanguliselt 3,9 protsenti rahvastikust (umbes 36 000 inimest), siis 2010. aastal ulatus see näitaja 8,5 protsendini (ligi 77 000 inimeseni). See on inimeste arv, kes võimaluse tulles hakkaksid kohvreid pakkima.
•• Küsitlustöö tegi mullu kevadel OÜ Eesti Uuringukeskus koos AS-iga Norstat Eesti 1511 inimese seas, kes olid 15–64 aasta vanused.
•• Kõige olulisema takistusena nimetavad välismaale minemise mõtte mõlgutajad just nimelt peret ja sõpru, nii väitis uuringus 59 protsenti vastanutest. 43 protsenti vastas, et perel ja lähedastel on raske välismaal uut elu alustada ja see võiks olla põhjuseks, miks nad ikkagi välismaale ei läheks. Naised ütlesid rohkem kui mehed, et nad ei läheks ilma pereta. 44 protsenti naisi leiab, et juhul kui nad peaksid välismaale minema, siis koos abikaasa ja/või lastega, sama arvab poole vähem mehi ehk 22 protsenti. Üldse soovib välismaale minna rohkem mehi kui naisi.
•• Seda statistikat, kui palju eestlasi praegu täpselt ja reaalselt välismaal töötab, riigil ei olegi, sest kellelgi ei ole mingit kohustust oma minemistest ja tulemistest aru anda, selgitati sotsiaalministeeriumi pressiosakonnast.
