Valitsus toetab EL-i hoopi maaettevõtlusele
Väikeasulas, kus kohalik katlamaja toodab sooja kütteõli või gaasiga, võib halva stsenaariumi teostumise korral 2013. aasta algusest maapoe, juuksurisalongi ja mis tahes muu kohaliku elu säilitamiseks vajaliku väikeettevõtluse pidamine hakata päevapealt üle jõu käima.
Seda juhul, kui peaks jõustuma Euroopa Komisjoni ette pandud täiendatud energiamaksustamise direktiiv praeguse eelnõu kujul. Plaaniga tahetakse kütuste aktsiisimaksu suurus siduda tekkiva CO2 heitmega. Selle tagajärjel võib näiteks väikestes katlamajades kasutatava kütteõli aktsiisimaks tõusta praegusega võrreldes 4,5-kordseks ja gaasi maksustamine rohkem kui kahekordistuda.
Mõistagi võib see hulgas väikestes asulates kaasa tuua sooja hinna märgatava kallinemise. Kuid ametnikud, valitsus ja riigikogu on hakanud direktiivi eelnõu pooldama. Septembri lõpus kiitis valitsus rahandusminister Jürgen Ligi ettepanekul heaks Eesti seisukohad: „Toetame energiatoodete Euroopa Liidu aktsiisi alammäärade kehtestamist lähtuvalt energiatoodete CO2 emissioonist ja energiasisaldusest.” Dokumendis tehti vaid kaks mööndust, mida Eesti sooviks eelnõus muuta: mõlemad puudutavad uue aktsiisipoliitika mõju mootorikütustele.
Samad seisukohad läbisid oktoobri alguses kolm riigikogu komisjoni ja said kõikjal heakskiidu: rahandus-, majandus- ja Euroopa Liidu asjade komisjonis.
Mõju konkurentsivõimele
Eesti Päevaleht hakkas materjali uurima ja uue võimaliku aktsiisipoliitika mõju küttehindadele paistis sealt eredalt välja. Valitsusele esitatud dokumentides tõdetakse, et maapiirkondades võib sooja hind tõusta „märkimisväärselt”, kuid probleemi on analüüsitud üksnes kodutarbijate poole pealt. „Direktiivi eelnõu kohaselt on võimalik rakendada erandit kodumajapidamistes kütteainena kasutatavate kütuste maksustamisel. Säte võimaldaks Eestil põhimõtteliselt vältida aktsiisimäärade suurenemisest tulenevat märkimisväärset kodusoojuse hinnatõusu.”
Märkimisväärse hinnatõusu mõjust maaettevõtlusele pole aga räägitud poolt sõnagi. Kui see direktiiv jõustuks, siis tekiks teinegi probleem. Suurlinnades, kus soojatootmine käib üleeuroopalise CO2 kvoodikaubanduse süsteemi alla, hakkab süsihappegaasi emissiooni hind 2013. aastast halvimal juhul tarbijateni jõudma järk-järgult, mitme aasta jooksul. Maapiirkondi ähvardaks tabada n-ö täislaks ja just nimelt ettevõtteid, sest erand on lubatud rangelt ainult kodutarbijatele. Eesti ametliku seisukoha järgi tuleb aga Brüsselis sellise olukorra tekkimist ühemõtteliselt toetada!
Kui Eesti Päevaleht hakkas ministeeriumidest küsima, kas nad saavad aru, et maa ja linna vahel võib tekkida ebavõrdsus, siis hakati kiiresti pakkuma rahustavaid sõnumeid.
Rahandusministeerium võttis kibekiiresti hoiaku, et tõenäoliselt see direktiivi eelnõu ikka sellisel kujul läbi ei lähe. Euroopa Liidu eesistuja Poola olevat hakanud juba uut eelnõu kujundama. Majandusministeerium küsis omakorda rahandusministeeriumilt: mis toimub? Saadi sama vastus. Keskkonnaministeerium teatas, et igasugune jutt energiamaksustamise direktiivi eelnõust polevat ajakohane: „Ennatlik oleks täna ennustada energiamaksustamise direktiivi täpset mõju, kuna põhjalikud arutelud selle üle on EL-is alles ees.”
Paneb imestama, kuidas selle eelnõu läbimineku välistamine nüüd siis ikka täpselt käib. Neilsamadel ametnikel ja ministritel on Eesti seisukohtade järgi ometi kohustus ettepaneku poolt hääletada. Huvitav EL-i poliitika on valitsusel: paberile kirjutatakse „toetame”, aga selja taga hoitakse nähtavasti sõrmed ristis, et keegi teine asja uppi ajaks.
