Valitsuse seisund – silmad ei pilgu, järelikult pole piinlik

Valitsused lähevad riigikogu valimiste vahel uppi siis, kui võimul oleva koalitsiooni usaldusväärsus langeb allapoole piirist, mil erakondadel hakkab piinlik.

 Seda näitavad ilmekalt kaheksa aasta jooksul kaitseministeeriumi tellitud avaliku arvamuse uuringud, kus vastajad on hinnanud parasjagu võimul oleva valitsuse usaldusväärsust. Mõlemad – nii Mart Laari viimane „tagatoa” kabinet kui Juhan Partsi valitsus olid kokkukukkumise eel langenud sügavale usalduskriisi sohu.

Viimase, augustis tehtud uu­ringu järgi on Andrus Ansipi juhitud Reformierakonna, IRL-i ja sotside valitsus jõudnud murdepunkti. Esmakordselt registreeriti vähem valitsust usaldavaid vastanuid kui mittetoetajaid.

Üle maailma süvenev fi­nantskriis ja sellega kaasnev majanduslangus ei ennusta koalitsioonile helgeid päevi. Vastupidi, on üsna tavaline, et valitsust hinnatakse parajasti valitseva majandusolukorra järgi.

Sotsidest ei sõltu midagi

Sotsiaaldemokraadid on nii väikesed, et neist ei sõltu paraku suurt midagi. IRL-iga on juba keerulisem. Praegu on see partei Ansipi juhitud koalitsioonis justkui vangis. Seda on olnud näha ka nende käitumisest, sest aeg-ajalt on IRL-i juhtpoliitikud silmapaistmise eesmärgil pidanud ikka Ansipit ja Reformierakonda ebamugavalt näpistama. Olgu siis kas või tihedate paljutähenduslike blogisissekannetega. Kuid tehku, mida nad tahavad, näitavad kogu selle koalitsiooni kestel läbi viidud uuringud, et IRL-i toetus ei idane ega mädane.  

Küsimus on selles, kas IRL sooviks sellest vangistusest välja murda. Nende ainukeseks võimalikuks alternatiiviks on Keskerakond – kas IRL suudaks ikka sellises koalitsioonis oma toetust kasvatada, arvestades, et nende lojaalne valijaskond usaldab neid alatises võitluses just nimelt Edgar Savisaare vastu? IRL-i poliitikud tunnistavad järele mõeldes suhteliselt üksmeelselt, et praegune koalitsioon on nende jaoks parim. Samal ajal hindavad nad võimalust, et valitsus elab järgmise kevade üle tagasihoidlikult, nii 50–50.

Küsimus on selles, kuidas käitub valitsuse juhtpartei ehk Reformierakonna toetusekõver, kui valitsuse usaldusväärsus langeb. Kui erakonna toetus käitub nagu valitsuse oma, siis võib see panna oravapartei ärevalt mingite muutuste peale mõtlema.  

Oravad jälgivad numbreid täpselt ja kui rinnapistmine Keskerakonnaga peaks muutuma üle ootuste raskeks, siis peaksid nad oma toetusnumbrite kergitamiseks midagi ette võtma. Kas teha Savisaarega viletsal ajal koalitsioon, et ka temale majanduskriisi märk külge panna? Keskerakonna tingimuseks oleks 100-protsendiliselt Ansipist loobumine.

Ansip võib meeldida või mitte meeldida, kuid tema ja Reformierakonna  toetusprotsendid räägivad oma keelt.

Ansipi asemele pole mitte kedagi panna

•• Vaatamata sellele, et kurjad keeled sosistavad juba tükk aega Reformierakonnas käivitunud uue liidri otsingutest, ei tule see veel kindlasti kõne alla.

•• Fakt on, et Andrus Ansipi asemele pole Reformierakonnal ühtegi teist nii populaarset inimest panna. Nende veteranpoliitikud, justiitsminister Rein Lang ja Jürgen Ligi on paljude arvates liialt kontrollimatute ütlustega, välisminister Urmas Paet peaks peaministriameti jaoks aga veel „kasvama”. Kuigi just viimane saaks erakonna sees tõenäoliselt kõige rohkem hääli, kuna tema taga on ka erakonna „aju” ehk Rain Rosimannus, fraktsiooni juht Keit Pentus ning peasekretär Kristen Michal.

•• Reformierakonna juhtpoliitikud küsivad otse: öelge üks põhjus, miks me peaksime Ansipi välja vahetama, mis sellega muutuks? Kas maailma majanduslangus peatuks sellepärast, et Eestil on uus peaminister? Veelgi iroonilisemalt küsitakse, et kas suurärimees Tiit Vähil hakkaks siis äriliselt paremini minema.

Valitsusliidu lagunemist ei usuta

•• Valitsusliidu lagunemist lähiajal ei usu ka sotsid. Vaid IRL on kahtleval seisukohal, ennustades 50 : 50 vastu, et enne europarlamendi valimisi lendab see koalitsioon õhku. Ja kui nüüd ei lenda, siis järgmiste valimisteni ei pea see kindlasti vastu. See võib ka tõele vastata, sest valitsuse püsimine valimistest valimisteni pole meie poliitikasse programmeeritud. Samuti väljendab IRL arvamust, et praegune valitsusliit on parim ja opositsiooni ei tahaks niipea sattuda. Selles osas võib IRL-il ka õigus olla, sest valitsusliidust oleksid nad uksi paugutades võinud lahkuda juba septembris enne riigieelarve üleandmist.

•• Võrdusmärgi tõmbamine europarlamendi valimiste ning valitsuskriisi vahel pole päris meelevaldne. Valitsusliidu püsimise üheks lakmuspaberiks saab kindlasti järgmise aasta aprill, mil on selgunud esimese kvar­tali majandusnumbrid. En­nustatakse vähemalt miinus viie protsendilist langust ning sellest edasine tegutsemine näitabki, kas ja kuidas koalitsiooni närv vastu peab.