Kotkauurijatele teeb heameelt, et vahepeal väljasuremisohus olnud merikotkaste hulk on vaatamata lindude väikesele sigivusele viimastel aastatel oluliselt suurenema hakanud.

“Viimase, 2002. aastast pärit ametliku hinnangu kohaselt pesitseb Eestis kuni 120 kotkapaari, kuid eelmise aasta kinnitamata vaatlusandmetel on nende arvukus juba kuni 150 paarini suurenenud,” viitas kotkaekspert Renno Nellis asjaolule, et viimaste aastatega on merikotkaste arvukus tänu nõukogudeaegsete ohutegurite kadumisele ligemale 40 linnu võrra kosunud.

Kõige rohkem on merikotkaid siginenud Lääne-, Hiiu-, Saare- ja Pärnumaale, kus on endale pesa teinud ligikaudu sada kotkapaari. “Praktiliselt kõik ülejäänud on sobiva elukoha leidnud Emajõe-Suursoo looduskaitsealal,” teadis Nellis rääkida.

Samas märkis Nellis, et üha suureneva arvukusega kotkad on viimastel aastatel hakanud kolima ka kuni paarisajahektariliste sisemaa järvede äärde ning samuti metsastunud väikesaartele. “Linnud eelistavadki elada suurte märgalade ja veekogude lähedal, kus toidupoolis on hästi kättesaadav. Aastas kasvatavad nad üles üldjuhul vaid ühe poja, kes hakkab järglasi saama alles keskmiselt nelja aasta pärast.”

Mürgid viisid sigimisvõime

Kõige kriitilisem oli praegu esimese kaitsekategooria alla kuuluvate merikotkaste olukord 1960. aastatel, kui põllumajanduses hakati kasutama praeguseks keelustatud kloororgaanilisi taime- ja putukamürke (DDT ja PCB). “Mürgid ladestusid kotkaste organismis ning selle tagajärjel kaotasid nad sigimisvõime või siis jäid haigeks ja hukkusid,” meenutas Nellis, mis põhjusel sattus uhke röövlinnuliik vahepeal väljasuremise äärele. “Tollal oli teada vaid kümmekonna paari olemasolu ning 1970. aastatel ei näinud kotkamehed pesades mitmel järjestikusel aastal ühtki kotkapoega.”

Enne nõukogudeaegset põllumajandusmürkide kasutamist kahanes merikotkaste arv inimeste vaenu tõttu. “Kuni möödunud sajandi keskpaigani kestnud kullisõda hoidis nende arvukuse umbes paarikümne paari juures, kes jäid alles vaid tänu sellele, et pesitsesid ligipääsmatutes rabades ja metsades,” tähendas Nellis.

Eesti suurim röövlind ründab isegi metskitsi

•• Võimsa noka ja massiivse kehaehitusega merikotkas on meie suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus küündib 2–2,45 meetrini ning ta kaalub kuni kuus kilogrammi.

•• Kaitsealused linnud toituvad üheksakümne protsendi ulatuses veelindudest (pardid, pütid, kajakad) ja veepinna lähedal ujuvatest kaladest. On teada, et talvel ründavad merikotkad ka nõrgemaid kitsi, jäneseid ja rebaseid ning samuti ei ütle nad talvel ära ka loomakorjustest.

•• Linnud elavad tavaliselt põlistes metsamassiivides, rabasaartel ning vanades rannamännikutes, kus inimesed neid tihti häirima ei satu. Pesa ehitab merikotkapaar tavaliselt vana männi või haava ladvaossa. Aastakümneid kasutusel olnud pesakuhil võib kaaluda peaaegu terve tonni.

•• Pesa hakkavad kotkad kohendama juba kesktalvel ning üks kuni kolm muna ilmuvad pessa märtsikuus. Pesast sirgub harilikult vaid üks poeg, kes saab lennuvõimeliseks juulis.

•• Kõik merikotkaste pesade ümbrused on looduskaitse all ning lindude häirimine ja kahjustamine on seadustega rangelt keelatud.