Väljataga: keelenormi ei tohiks seaduses määratleda
Kuigi Väljataga on nõus, et ajakirjanduse keel on kole, ei tohiks uude keeleseadusse kirjutada paragrahvi, mis muudab keelenormi järgimise ajakirjandusväljaannetele kohustuslikuks ning sellest kõrvalekaldumise potentsiaalselt karistatavaks (§ 19).
Eilsel keelehooldekeskuse korraldatud arutelul uue keeleseaduse ajakirjanduskeelt puudutavate paragrahvide üle ütles Väljataga, et keelenormi ennast ta ei karda, mööndes, et küll aga on tal on teatav hirm seaduse ees.
Eesti keele norm on liberaalseks muutunud
„Kui vaadata, mida keelenormi all silmas peetakse, on see olnud 1980. aastatest saati võrdlemisi liberaalne,“ rääkis Väljataga. „1950.–1960. aastate ülenormeerimine on juba ammu minevik – keelenorm ei ole midagi hirmuäratavat.“
Kuid samas on liberaliseerimise juures kujunenud Väljataga sõnul probleem, mida ka keelemees Henn Saari on tähele pannud, et koolilastele on see toonud rohkem päheõppimist. Tuleb meelde jätta kaks asja ühe asemel – mis on kohustuslik norm ja mis on vabaks lastud.
Seadus ei tagaks selget ja arusaadavat ajakirjanduskeelt
Aga normi seaduses ajakirjandusele kohustuslikuks määramine on Väljataga meelest ikkagi halb mõte. „Keeleteadlane Tiit Hennoste juhtis oma Sirbis ilmunud artiklis tähelepanu sellele, et kirjakeele norm reguleerib esmajoones ortograafiat ja morfoloogiat,“ rääkis Väljataga. „Enamasti ei tule probleemid ajakirjanduses sellest, et normi ei järgita. Keelt ei saa lihtsalt piisavalt normeerida, nii et seadus tagaks keele arusaadavuse ja selguse.“
Väljataga meelest tegutseb keelealal halva politseinikuna keeleinspektsioon, kellele vastukaaluks olev hea politseinik on kirjakeele norminguid määratlev Emakeele Seltsi keeletoimkond. „Aga see on halb võrdlus, kuna hea ja halb politseinik ei tee head koostööd nagu klassikalises politseijuurdluses,“ ütles Väljataga.
Ajakirjanduse keelt tuleks toetada ja kirjutajatele nõu anda
Seaduse karmi keelu asemel võiks kirjutajatele pigem tõhusamalt nõu anda, kuidas paremini kirjutada, arvas Väljataga.
„Kuulsin siinsetes aruteludes mitmetest institutsioonidest, nagu keelehooldekeskus ja Emakeele Seltsi keeletoimkond. Kui neid on nii palju, siis ei tohiks olla ju nende põhjal raske moodustada asutust, mis suudaks otsesemalt abi anda ajakirjandusele,“ pani Väljataga ette.
Ajakirjanduskeeles on Väljataga sõnul probleeme. „Minu meelest kulus eesti ajakirjanikel kaks kuud aega, enne kui õpiti Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi nime kirjutama ilma j-täheta. Oleks tore, kui oleks instants, mis juhiks sellistele asjadele tähelepanu ja aitaks, et näiteks selliseid uusi aktuaalseks kerkinud nimesid õpitaks õigesti kirjutama kiiremini kui kahe kuuga, võib-olla nädalaga,“ selgitas Väljataga.
Samuti leidis ta, et ajakirjandusväljaannete majasiseseid keelenorme kujundavate ja määravate stiiliraamatute koostamine ja sel alal riikliku või avaliku nõu andmine on hea mõte.
Keelehooldekeskuse nõukogu liige ning Emakeele Seltsi keeletoimkonna vanem Peeter Päll kutsus arutelu lõpul samuti ajakirjandust pigem koostööle kui vastandumisele, avaldades lootust, et keelehooldekeskus hakkab edaspidi tegelema rohkem ajakirjanduskeelega.
Ka Tallinna Ülikooli rakenduslingvistika professor Krista Kerge toetas oma sõnul Väljataga arvamust, et ülereguleerimine võib pigem halvasti mõjuda. „Praegu tegeleb keelekorraldus peamiselt ametnike slängiga, kantseliidiga,“ ütles Kerge. „Kui me hakkame kõiki asju üle reguleerima, diskrediteerime keeleinimest ja paneme kinni nende kõrvad, kes võiksid keeleinimesi kuulata.“
1930ndate tondid ja pealekaebajad
Väljataga hinnangul sai kava ajakirjanduse keelt keeleseadusega piirama hakata alguse keeleinspektsiooni ja Eesti Päevalehe vaidlusest. Selle taustaks on tema arvates asjaolu, et keele rangema normeerimise ajast on jäänud osale inimestele komme esitada ajalehtede halva keele kohta pealekaebamisi.
Ta tõi näiteks pahase meeshääle, kes helistas televisiooni otsesaate avatud mikrofoni ja heitis saatejuhile ette, et ta oli öelnud „rahvariided”, kuigi peaks ütlema „rahvarõivad”. „Säärased 1930ndate aastate keelekorraldustülid elavad edasi ja keeleinspektsioonile tuleb pealekaebamisi,” ütles Väljataga.
(Arutelu, kas põhjaeesti murretest pärit sõna „riie“ tohib tähendada ainult kangast või ka valmisõmmeldud riietuseset, kuulub tõepoolest 1930ndate eesti keele korraldusse. Toona soovitasid keelekorraldajad, et kangast ja seljariiet tuleks nimetada eri sõnadega – põhjaeesti sõna „riie“ tähendagu kangast, lõunaeesti sõna „rõivas“ riietuseset, kuigi lõunaeestlased ütlevad praegugi kanga kohta „rõivas“. Siit ka arusaamine, et garderoobi ehk riietehoidu on ainuõige nimetada „rõivistuks“ ning „riietehoid“ on täitsa vale sõna, millele puhtas ja õiges eesti keeles ei tohiks eluõigust anda.)
Halba maitset seadusega keelata ei saa
Väljataga tuletas meelde, et ringkonnakohus tegi Eesti Päevalehele tehtud ettekirjutusest sündinud kohtuasjas otsuse, et keeleinspektsioon ei tohi ajalehtedele ettekirjutusi teha. „Selle asemel, et teha järeldust, et ajakirjandusega tuleb delikaatsemalt asju ajada, võttis inspektsioon ette teha karmim seadus, mis lubaks turja karata,” kommenteeris Väljataga.
Keleinspektsiooni ettekirjutuses Eesti Päevalehele leidus Väljataga sõnul eelkõige „totakaid metafoore, millest pealkirjad kubisevad“. Aga neid välja normeerida on võimatu. „On võimatu keelata pealkirja: „Laibatükeldaja hulpis elumere lainetel”, kuigi muidugi on see kole ja nõme,” ütles Väljataga.
Seadus keelaks trükivead ja lubaks nende eest karistada
Teiseks heitis keeleinspektsioon Eesti Päevalehele ette eeskätt trükivigu. „Trükivigade kallal tänitamine ja nende karistatavaks muutmine meenutab Stalini aega, kus ühe tähe ärajäämine võis maksta kellegi elu,“ ütles Väljataga, mööndes siiski, et elu maksmine on siin liialdatud näide.
„Asjad, mis garanteerivad headust, ei ole normeeritavad. Näiteks sõnajärge ei saa normeerida. Rektsioone ja ühilduvusi saab, aga see on raske,“ selgitas Väljataga.
„Ajakirjanduse keel on kole küll, selles ei ole mingit kahtlust,“ rääkis Väljataga. „On mitmesuguseid seadusest pehmemaid suunamisviise, mida koordinatsiooni või rahaküsimuste tõttu ei ole suudetud piisavalt kasutada. Ilmselt tuleks mõtteenergiat rohkem sinnapoole suunata.“
Halb keelekasutus on nagu halb riietus
Keelekasutus on intiimne teema – halb keel on nagu halb hingeõhk või halb rõivastusstiil, arvas Väljataga. „Liikluseeskirjas on küll reguleeritud, et autojuht peab olema korrektselt riides, aga ma ei tea, kas kedagi on selle sätte alusel karistatud,“ tõi ta näite.
„Halb hingeõhk mõnel puhul ei allu inimese tahtele, kui on tegu mõne tervisehädaga,“ rääkis Väljataga. „Düsgraafia on meditsiiniline mõiste, mille kallal seadusega võtta tundub kuidagi jõhker ja ülekohtune. Üldine moraal on see, et vulgaarsusega võideldes on lihtne ise vulgaarseks muutuda. Samuti on hea keele nimel võideldes lihtne muutuda vulgaarseks või ületada vajaliku hädakaitse piire.”
