Kava järgi tahab keskkonnaamet üheks tervikuks liita Emajõe-Suursoo looduskaitseala, Emajõe suudme hoiuala ja Piirissaare maastikukaitseala. Kõik need kaitsealad kuuluvad juba praegu ühtse paigana nii üleeuroopalise tähtsusega Natura 2000 kaitsealade võrgustikku kui ka tähtsate linnualade hulka. Emajõe-Suursoo ja Piirissaare kaitseala kuuluvad lisaks veel ka rahvusvahelise tähtsusega märgalade sekka.

Kolme kaitseala ühendamist peavad looduskaitsjad vajalikuks, kuna seeläbi oleks võimalik piirkonna praegune killustatud kaitsekord terviklikuks muuta. Kogu alale looduskaitseala asemel rahvuspargi staatuse andmine oleks seejuures nagu täpp i peal – justkui omamoodi rahvusvaheline kvaliteedimärk, mis peaks sellele unikaalsele loodusalale nii siin- kui ka sealpool piiri rohkem tuntust tooma.

Piirangute kartus

Vara, Luunja, Mäksa, Võnnu, Meeksi ja Piirisaare vallast on kolm viimast otsustanud rahvuspargi loomist mitte toetada. „Mõte on ju hea ja tore, kuid kohalikud kardavad uusi piiranguid,” rääkis Meeksi vallavanem Aleksandr Suvorov. „Tegu on niigi mahajäetud piirkonnaga ning uued piirangud võivad ju seal elamise veelgi raskemaks muuta,” vahendas Suvorov kohalike kartusi.

Piirissaare vallavanem Maria Korotkova ütles, et vallavolikogu otsustas selle nädala alguses rahvuspargi tulekule ei öelda, kuna kohalikul rahval on looduskaitsjatega halvad kogemused. Selle all pidas ta silmas saarel rannaniidu taastamiseks ette võetud võsaraiet. „Tulgu ja koristagu see raiutud võsa kõigepealt ära, siis räägime edasi,” sõnas ta.

Ühes Vara ja Mäksa vallaga keskkonnaameti algatust toetava Luunja valla volikogu esimees Heino Saar avaldas lootust, et rahvuspark võib külastustegevuse kaudu ka kohalikku elu mõnevõrra elavdada. Jääb ju rahvuspargi keskuseks saav Emajõe-Suursoo külastuskeskus otsapidi Luunja valda.  

Keskkonnaameti looduskaitse juhtivspetsialist Kaili Viilma ütles, et kui omavalitsused rahvuspargi loomisega kaasa ei tule, vormistab amet nii või naa liidetavad kaitsealad ühtseks looduskaitsealaks.