Suur tänu, küllap kulub kunagi ära.

Viimasel ajal Eesti kõmuajakirjanduses enam muust ei räägita, kui teie uuest kitsest. Mis sundis Teid ootamatult kitsepidajaks hakkama?

Oh, ärge rääkige, see vaene kits on ajakirjanike poolt juba päris ära vintsutatud! Iga päev klopib mul keegi ukse taga ning soovib õnnetut looma pildistada. Kas neil juba nendest kitsepiltidest küll ei saa! Sel nädalal oli minu kitse pilt juba Kroonika esikaanelgi! Mõni ajakirjanik tuleb suisa labaste soovidega, häbi meenutadagi, nagu see Priit Pullerits, kes käis ja tahtis oma Arteri esikaanele fotot kitse udaratest, ehk - no kuidas ma seda viisakalt ütlengi - sabaalusest! No vat mina jälle palusin tal viisakalt uksest välja minna. Siis televisioonist helistati ja pakuti kitsele tööd mingisuguses õnnemängusaates... Ma ütlesin, et minu kits pole tola ega kloun, keda pildikastis ilmarahvale näidata, vaid koduloom, kes peab piima andma. Ja ei lubanud teda kuhugi.

Mina ostsin kitse sellepärast, et mulle tundus - vanus on nüüd ikka juba nii kõrge küll, et oleks aeg hakata oma tervise eest hoolt kandma. Kitsepiim pidavat olema vanainimesele hea. Joongi seda nüüd igal hommikul ühe kruusitäie, aitab tõesti. Tervis on hoopis parem!

Seda on rõõm kuulda. Muide, mis on kitse nimi?

Admiral Pitka - vana sõbra auks. Muidugi, kits on emane, aga Pitka oli mees, aga mis sellest. Pitka oli ka oma sõduritele kohe nagu ema. Ja hea suupärane nimi on see ka, muudkui mine hommikul trepile ja hüüa, et: "Pitka, Pitka, Pitka!" Kits tuleb kohe hüpeldes.

Kitse pidamine on muidugi omajagu aeganõudev töö, kuid kas olete jõudnud selle kõrvalt jälgida ka Eesti riigi käekäiku?

Muidugi. Johannes Kerdi saatusele elasin ma näiteks väga kaasa. On ju ikkagi ennekuulmatu ülekohus, et üks vaene fotograaf peab teenima kroonut nii kaua! Ma mäletan väga hästi, kui Kert sõjaväkke võeti, tollal oli juttu ikka ainult ühest aastast, nagu seaduses kirjas. Käisin teda saatmas - pruudid kõik nutsid Jukut rongi peale pannes ja Kert ise mängis kitarril Valgret ning nuttis samuti. "Aasta pärast saabun tagasi te juurde, tervisi mult toogu teile tuuled!" hüüdis ta veel vaguni aknastki ja lehvitas. Aga aasta läks mööda, kulus teinegi, kolmas takkapihta, aga Kerti ei lastud ikka reservi! Anti aga uusi auastmeid ja solgutati siia-sinna, nagu enam õiglust maa peal polekski! Justkui vene aeg juba, kus soldat võeti täägi alla 25 aastaks! Noore mehe elus on ju iga aasta arvel, ega siis pruudid viitsi igavesti oodata! Ja ei oleks vaene Kert niipeagi sõjaväest koju saanud, kui mitte president isiklikult poleks sekkunud, rahvusvahelise üldsuse ja minu survel. Nüüd ka veel paljud kiristasid hambaid ega tahtnud poissi perele tagasi anda! Ainult tänu julgele patsifistile Tõnu Kaubale Kert pääseski. Kuulsin, et Savisaar olevat Kauba peale väga vihane, sest tema oli harjunud, et soldatid käisid tema juures aias tasuta tööl, nii et tema muidugi ei täinud ühestki kindralist loobuda. Kes tal siis veel ilma rahata diivaneid tassib! Turul räägitakse, et Savisaar laseb homme Kauba karistuseks maha. Ma saatsin Tõnule kaardi, kus ma toonitasin, et mis ka ei juhtuks, ta kannatab õige asja eest.

Sõjaväes peab olema kord. Niimoodi ei julge ükski noormees enam ajateenistusse minna, kui pole üldse teada, millal sa koju pääsed, ja ega sind viimati kindraliks ning kaitseväe juhatajaks ei tehta. Nüüd tahetakse Kõuts piirilt ära võtta! Aga kes siis tibladele vastu astub? Siiani istus Kõuts piiril, piip oli tal suus ja kepp oli käes, ja kõik tiblad said tukast sugeda! Kõutsi ei tohi üldse sedasi edasi-tagasi solgutada, tal venib kõht välja.

Viimastel nädalatel on olnud palju juttu ka ameeriklaste poolt juhitud uurimisretkest Estonia vrakile. Mis Te sellest arvate? Kas on põhjust oletada, et me ei tea Estonia hukkumisest siiani täit tõde?

Mina küll tean, aga see üldlevinud versioon on muidugi otsast otsani vale. Esiteks - Estonia polnud laev, vaid lennuk. Teiseks - ta ei uppunud mitte Läänemerel, vaid Odessa lähedal. Ja kolmandaks - see juhtus mitte mõned aastad tagasi, vaid ammu, juba vana Stalini eluajal! Lihtsalt seda varjati kaua, mätsiti kinni, ja tuldi lõpuks lagedale ebatäpse informatsiooniga. Õnneks asus Enno Tammeri järjejutt siinsamas Eesti Päevalehes tõde päevavalgele tooma, sealt võite minu sõnadele kinnitust otsida.

Kas Te olete jälginud ka Venemaa sündmusi?

Jah. Ostankino teletorni põleng oli minu jaoks muidugi haruldaselt tore uudis. Ma ju mäletan veel hästi seda aega, kui too postijurakas püsti aeti. See kole mast pidi paistma üle kogu Nõukogude Liidu ja selle tipust lendasid igal õhtul kell üheksa orjastatud rahvaste kallale Vremjad. Igas majas oli lõõr, mis avanes sulle tuppa televiisorisse, ja sealt kaudu need peletised inimestele tuppa ronisid. Kui sa televusserit lahti ei teinud, siis see Vremja hakkas seal sees taguma ja kriipima ning lõi viimaks saapaga ekraani puruks ja ronis ikkagi sulle tuppa koledaid nägusid tegema. Minul oli televiisori sisse ehitatud lahtine kolle ja igal õhtul enne üheksat panin ma supi tulele, nii et kui see Vremja siis kange kolinaga tuli, siis põletas ta alati oma kannikad päris korralikult ära ja põgenes hirmsa ulgumisega Moskva poole tagasi. Viimasel ajal sealt Ostankinost küll enam Vremjasid ei tulnud, aga räägiti, et mingid munad olevat pessa ikkagi alles jäänud ja et kommunistid käivad neid salaja haudumas. Hea, et see ussipesa nüüd lõpuks põrguleekides oma otsa leidis.

Lõpetuseks veel ehk üks küsimus Teie suve kohta. Kuidas puhkasite? Kus käisite?

Käisin Tina Turneri kontserdil. Ikka omavanune inimene, kuulasin tema laule juba siis kui Tina oli alles noor neegerori. Peab ütlema, et meie põlvkonnal on veel püssirohtu salvedes!