Vana taluõue floksist on saanud moekaunitar
Suvi ilma floksi hullutava lõhnata pole nagu päris. See on sümpaatne taim – tema lõhn pole pealetükkiv ega kilomeetrite kaugusele leviv ja toob enne uinumist meelde vaid head mõtted. Vahel külastavad floksiõisi surud ja teised suured ööliblikad, kes suudavad õiest nektarit imedes vahvat paigallendu demonstreerida.
Floksi teaduslik nimetus Phlox pärineb kreeka keelest ja tähendab tõlkes leeki, mis tuleneb säravast ja leegitsevast õievärvist. Floksi teine tuntud nimetus eesti keeles ongi leeklill. Floksid kuuluvad siniladvaliste (Polemoniaceae) sugukonda ühes mehhiko vanikkuljuse, siniladva, Peruu ja Boliivia rahvustaime inkalillega. Inkalille ei maksa segi ajada inkaliilia ehk alströmeeriga, need pole üldse sarnased taimed.
Floksi perekonda kuulub 69 liiki ühe- ja mitmeaastaseid rohttaimi ja põõsaid, mille kodumaa on Põhja-Ameerikas. Vaid üks liik – siberi floks – kasvab looduslikult väljaspool Ameerikat. Euroopas on flokse kasvatatud sajandeid ja tänapäeval tuntakse tuhandeid sorte.
Kasvukoht ja hooldamine
Kõige populaarsemad on aedfloks ja kevadel kiviktaimlas õitsev padjandfloks ehk nõeljalehine floks. Viimane talub väga hästi külma. Harvem kasvatatakse Douglase, laigulist, meelis-, sämp- ja kevadfloksi. Vaid mõnel Eesti kollektsionääril on sileda, karoliina või karvase floksi sorte. Populaarne on üheaastane kas külvatav või ettekasvatatav värvirõõmus Texase osariigi idaosast pärit suvifloks. Lillede keeles tähendab floks leppimist ja nõusolekut. Pärast kodust tüli tuleks lepituse märgiks minna ühist meelt otsima õitsva floksikimbuga! Floksiliike ja -sorte oskuslikult valides saame õitsva peenra maist oktoobrini.
Floksile sobib aias kõige paremini poolvarjuline kasvukoht. Vältima peaks taime istutamist maja kuumava lõunaseina äärde, kus näiteks aediirised end suurepäraselt tunnevad. Floks on kõige õnnelikum seal, kus talle paistab hommiku- ja õhtupäike. Lilled võivad kasvada ka täispäikese käes keset aeda, kuid siis peaks neid põua ajal kastma.
Paljud lillekasvatajad on kurtnud, et taimi kimbutab kole seenhaigus, floksi jahukaste, mis muudab taime välimuse inetuks. Õnneks ei ole tegu tapva tõvega ning aastati on haiguse kahjustus ja ulatus erinevad. Jahukaste vältimiseks on tähtis, et taimed oleks istutatud tuultele avatud kohta, et põuaga kastetaks ja esimeste haigustunnuste ilmumisel alustataks tõrjet. Keemilist tõrjet tuleks kasutada viimases hädas.
Positiivseid tulemusi annab ka hommikuse kaste ajal puutuha raputamine lehtedele, kuid seda peab tegema kohe esimesi haigustunnuseid märgates. Hästi mõjub floksi haiguskindlusele kõrgem agrofoon ja hästi kõdunenud hobusesõnnikuga väetamine. Mineraalväetiste puhul valige väiksema lämmastikusisalduse ning kõrgema kaaliumi- ja fosforisisaldusega täisväetis. Mugav on raputada granuleeritud väetist taimede vahele enne vihma või vihma ajal. Juba haigestunud taime lehed peaks ära korjama ja hävitama, sest kompostimisega haigustekitaja ei hävine.
Suure sordivaliku seast eelistage jahukastekindlamaid uuemaid sorte – “Katherine”, “David”, “Junior Dance”, “Lilac Flame´, “Miss Jessica”, “Miss Jill” ja teised “missid”. Jahukastekindlamad on ka kõik laigulise floksi (P. maculata) sordid – “Natasha”, “Alpha”, “Omega” jt. Kindlasti võiks aias olla mõni sõltuvalt valgusest värvi muutev sort, nagu “Blue Paradise”, “Blue Boy” või “Amethyst”. Väga fantastilised on mitmevärvilised sordid, mille õieneel on kontrastselt värvunud, nagu sortidel “Europa”, “Graf Zeppelin”, “Bright
Eyes”, “Mies Copijn” jt. Minu lemmikud on rojalistlikult roosad “Windsor”, “Elizabeth Campbell”, “Jules Sandeau” ja “Emilie”.
