Vanahärra Mörri viimne teekond
Eile alustas tervelt 41-aastaseks elanud teravmokk-ninasarvik Murray või sõpradele Mörri oma viimse teekonna viimaseid etappe – topiseks saanuna asus ta Tallinna loodusmuuseumi poole teele. Veel hommikul viibis Mörri naha, aga uue sisuga kuju Studio Viridise hoones, kus ta mitu kuud sealsete töötajatega tõtt vaatas. „Kõige raskem oli esialgu tema naha transportimine,” sõnas taksidermist Val Rajasaar. „Praegu peaks ta kaaluma umbes 200 kilogrammi ja nahk on võrreldes eluajaga rohkem pingul – neljakümnesest ninasarvikust sai umbes nelja-aastane.”
Elusuurusena mitu korda rohkem kaalunud Mörri transport paneb ikkagi pead kratsima, sest juba Studio Viridisest väljasaamiseks peab teda tõstma neli meest – seejuures peab jälgima, et mitte haarata sarvest, kõrvadest ega sabast. Mörri õige sarv on loodusmuuseumis olemas, kuid topisel tema suurimat uhkust näha ei saa. „Sellega üritame näidata, et miks meil neid ninasarvikuid nii vähe jäänud on,” lausub taksidermist Pelle Nugis, kelle sõnul mõjub loomadele endiselt laastavalt hiinlaste rahvameditsiin, millesse uskuvad mehed üritavad ninasarvikusarve leotisega oma seksuaalset võimekust suurendada.
Valge kaubiku tagaruumis kinniseotult viimast teekonda läbiv Mörri tõmbab pilke nii suuremõõduliste vanamammide, tahmaste nägudega keevitajate kui ka vanalinnas uudistavate Vene turistide seas. „Näe, Edgar toodi juba kohale,” mühatab loodusmuuseumi ees poolavatud autouksest ninasarviku tagumikku märkav härrasmees.
Mustade seintega muuseumisaali jõuab Mörri juba väiksemate probleemidega ning jääb seal ootama peagi saabuvat amuuri tiigrit, et siis juba 28. aprillil kõikidele soovijatele nähtav olla. Seejärel peab Mörri minema muuseumi fondi, sest püsieksponaadi staatusest vabastab ta Eesti faunasse mittekuulumine. Topisemeistrid lubavad aga järgmiseks aastaks mammuti valmis teha. „Selleks peab esiukse suuremaks tegema,” lausus Rajasaar.
